Pankadeta ei saa

Finantssüsteemi peamine ülesanne on lihtsustada investeeringute finantseerimist ja likviidsete vahendite investeerimist. Eesmärgi saavutamiseks on kaks teineteist mittevälistavat võimalust – otsene finantseerimine võlakirja- ja omandiväärtpaberiteturgudel ja kaudne finantseerimine pankade vahendusel.

Olukorras, kus nii võlakirjaturg kui ka omandiväärtpaberite turg omavad vähem olulist rolli täiendava kapitali hankimisel, on Eesti ettevõtete tegevuse põhiliseks finantseerimisallikateks omakapitali kõrval pankadelt, omanikelt ja teistelt ettevõtte olukorda hästitundvatelt osapooltelt võetavad laenud. Ettevõtete passivast moodustavad võlakohustused kaalutud keskmisena umbes 30%.

Pankadel on praegu domineeriv roll, võlakirjaturg on väike nii kapitalisatsioonilt kui ka kauplemisaktiivsuse ja osalejate arvu poolest. Eesti võlakirjaturu edasise arengu eelduseks on investorite arvu kasv koos nende võime suurenemine kanda investeerimisega kaasneda võivaid potentsiaalseid kahjumeid ja informatsiooni hankimisega seotud kulu alanemine. Võlakirjade emiteerimisel tuleb emitendil arvestada finantsraskuste korral oluliselt väiksema finantspaindlikkusega võrreldes sellega, mida saavad pakkuda pangad, ja viimasest tuleneva ebaefektiivse likvideerimiskuluga. Muuhulgas tuleb probleemide korral arvestada näiteks konfliktide lahendamisel lepingute jõustamise ning seaduslikkuse tagamise võimalike kuludega kohtuvaidluste raames. Sellest lähtuvalt eeldab turu areng hea kvaliteediga (krediidiajalooga) ettevõtete olemasolu, millel on lisaks ka piisavalt suur omakapital ettevõtte kohustuse struktuuris.

Turu arengut takistavaks teguriks võib pidada Eesti kontsentreerunud pangandusturgu koos võimaliku pankade turuosa kaotusest tuleneda võiva jäikusega. Nii näiteks võib kontsentreeritud pangandusturu olla pankadel lihtsam vältida võlakirjaturust lähtuvat konkurentsi pakkumata turu arengut soosivaid ning emitentidele vajalikke krediidiliine võlakirjade refinantseerimise riski maandamiseks. Aktiivse turu toimimiseks on oluline ka pankade osalemine selle likviidsuse suurendamisel, mille võimalikuks piirajaks on samuti suur pangandusturu kontsentratsioon. Milline saabki olla investori kindlus Eesti võlakirja turu likviidsuse osas kui, see sõltub kahest suurest pangast Eestis, kes võivad näha võlakirjaturus konkurentsi?

Seejuures puudutab konkurents nii pankade laenutegevust kui ka ressursside kaasamise poolt ehk hoiuseid. Aktiivne võlakirjaturg, mis muuhulgas näiteks võiks tähendada ka Eesti riigivõlakirju, tooks kaasa oluliselt suurema konkurentsi hoiustajate vahendite osas ja tõenäoliselt muudaks panganduse mudelit Eestis märkimisväärselt. Siinkohal tasub vaid meenutada viimast majanduskriisi ning kujutada endale ette olukorda, kus Eestis oleks eksisteerinud tõeliselt aktiivne riigivõlakirjade turg. Majanduskriis ajal ületas Eesti riigi riskimarginaal finantsturgudel 7 protsendipunkti!

Potentsiaalne investor vajab instrumente oma riskipositsioonide aktiivseks juhtimiseks, mistõttu on võlakirjaturu edukaks toimimiseks vajalik krediidiriski vahetustehingute turu olemasolu. See sõltub jällegi suures osas pankadest.

Eestis emiteeritakse valdav osa ettevõtete võlakirjadest suunatud emissioonide raames ning olemuselt erinevad need vähe pangalaenudest, mistõttu on tõeliselt toimiva võlakirjaturuni veel pikk tee käia.

Kõige olulisemaks turutõrkeks, mida pangad aitavad ületada, ongi informatsiooni asümmeetria ehk turuosaliste erinev informeeritus. Laenuvõtjad (ettevõtjad) tunnevad oma projekte, tagatisi ja moraali oluliselt paremini kui laenuandjad.

Laenuandjad võidaksid laenuvõtja tegeliku iseloomu tundmisest. Informatsiooni vahetut liikumist nende vahel takistab aga moraalne risk. Laenuandjad ei saa olla kunagi kindlad, et laenuvõtjad avaldavad kogu teave oma projektest, kuna näidates projektide tegelikkusest paremast küljest võivad sellega kaasneda olulised lisatulud ettevõtja jaoks (sest juriidiliselt vastutab ettevõtte vaid oma omakapitali ulatuses). Samal põhjusel võib projekti kestel osal laenuvõtjail jällegi tekkida soov asendada väiksema riskiga projekt suurema riskiga projektiga. Ettevõtjat tegelikult iseloomustavate tunnuste kindlakstegemine nõuab laenuandjalt kulude tegemist, kuid võib osutuda ka üldse võimatuks.

Pankade eeliseks võlakirjaturu ees on kokkuhoid informatsiooni kogumisega ja töötlemisega kaasnevatelt kuludelt. Efektiivsuse seisukohalt on parem, kui mitme üksiku laenuandja asemel keskendub pank laenusaajate välja valimisele ja laenusaajate tegevuse hilisemale monitooringule. Pank koondab hoiustajate ressursi ja paigutab selle mitmetesse erinevatesse projektidesse, lubades neile vastu fikseeritud tulu. Seeläbi maandab pank hoiustajate riske, juhul kui projektide tulusused pole omavahel seotud. Mastaabisääst, mis selle tegevuse kaasneb, võib samuti olla võlakirjaturu arengut takistavaks teguriks. Kui pangad on väga efektiivsed ja kulude tase madal, siis on võlakirjaturul rakse pakkuda pankadest paremaid finantseerimistingimusi Eestis.

Pankade olemasolul on veel üks oluline põhjendus. Kui finantsturud võimaldavad investoritel maandada riske, moodustades portfelle, mille kooseisu kuuluvad mitmed erinevate ettevõtete väärtpaberid, siis sellele vaatamata jääb investori kanda süsteemne risk, mis tuleneb kõikide turul kaubeldavate instrumentide üheaegsest samasuunalisest liikumisest (näiteks 2008.a. finantskriis).

Pangad võimaldavad süsteemne riski hoiustajal maandada. Turgude tõusu korral saavad pangad moodustada reserve, mida saab kasutada languse korral. Seda on endale teadvustanud ka regulaatorid, kes saavad kehtestada pankadele vastutsüklilise kapitalipuhvri nõude.

Konkurents pankade ja finantsturgude vahel (arbitraaživõimaluste ärakasutamine) aga takistab avatud ning toimiva finantsturu tingimustes pankadel pakkumast süsteemse riski kindlustust hoiustajatele ning võib tuua lõpuks kaasa finantsturgude osatähtsuse kasvu.

Kuigi tehnoloogia areng on toonud kaasa mitmeid innovaatilisi erinevatel interneti platvormidel ja portaalidel baseeruvaid otsekontakte laenuvõtjate ja investorite vahel (nn. ühisturahastu erinevad vormid), ei ole need muutnud fundamentaalseid pankade eksistentsi aluseid. Kuni seda ei juhtu, ei kao kuhugi traditsiooniline pangandus, mis hõlmab laenude väljastamist ja hoiuste vastuvõtmist.