Viimsi Tallinnaga liitmise salaplaan

Äripäeva selle aasta 6. jaanuari juhtkiri “Motiveerime omavalitsust rohkem pingutama” koos sellele lisatud munevat kana kujutava karikatuuriga tekitab kahetisi mõtteid. Esiteks jääb mulje riigist kui loomapidajast, kellele kohaliku omavalitsuse üksused elik kogukonnad on kui kana-, lamba- või seakari, mida peab kogu aeg kantseldama. Teiseks jääb mulje, et riigijuhid ja neile kaasa kaagutajad on otsustanud kohaliku omavalitsussüsteemi rahastamise muuta ühe kana (tõmbekeskuse) keskseks ja elu maal välja suretada või siis seeläbi kõik omavalitsusüksused liita tõmbekeskustega.

Olgu siinkohal kana-muna-kana dilemma võtmes meenutatud, et esmalt oli toimiv omavalitsussüsteem ja alles selle peale hakati ehitama riiki. Eestis lausa kaks korda (1917/18 ja 1991/92). Riigivõim/režiim on Eestis ajaloos muutunud korduvalt – riik kui selline on vahepeal lausa lõppenud, aga kogukonnad kestsid (läbi raskuste) edasi. Seega on riik inimeste loodud ja toimiva omavalitsussüsteemi najal arenenud juriidiline konstruktsioon, kogukonnad aga päris elu ja inimkonna lõpuni kulgevad evolutsioonilised protsessid. Ei olnud ju nii, et keegi tegi riigi ja siis riik hakkas moodustama kogukondi/omavalitsusüksusi. Seda aga tahetakse Eestis teha vägisi omavalitsusüksuste liitmise ja kogukondade lõhkumisega. Isegi nõukogude võim ei saanud sellega hakkama, nüüd siis üritame seda ise uuesti.

Eelöelduga ei sea ma kahtluse alla head tahet parandada omavalitsusüksuste majandamist ja riigipoolset tingimuste loomist omavalitsusüksuste liitumiste ja ühinemiste protsessidele. Kuid jõuga ei tee siin ära midagi.

Haldusreformi samm siduda tulumaksu laekumine töötamise kohaga, mida Äripäev peab õigeks suunaks, ei ole õige suund. Kuna ainult maamaksust ei suudaks omavalitsusüksused ära elada, pensionidelt ja dividendidelt omavalitsusüksustele midagi ei laeku (huvitav, miks  – kohalikku avalikku teenust kasutavad ka nende saajad) ning residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust senini elukohajärgsele omavalitsusüksustele laekuv nirune 11,60% on kavas elukohast lahti siduda, siis on tõsiselt ohtu seatud elu maal jätkumine. Nii ei tohi inimestega mängida. Sellise mängu peale ei tasu imestada, et need, kellel see õnnestub, pühivad kodumaa tolmu jalgadelt.

Kui tulumaksu laekumine siduda elukohast lahti ja töökoha paiknemise omavalitsusüksusega kokku, siis kuidas vastata järgmistele küsimustele: 

1) kellele laekuks tulumaks nende tulult, kes töötavad välismaal ja maksavad tulumaksu nii seal kui ka siinpool vett? 2) kellele laekuks tulumaks, kui inimene teeb kaugtööd oma kodust?

Kui vastuväiteks on, et kogu summat ei suunata ikka tööandja asukoha omavalitsusüksusele vms, siis kas on ka olemas ettekujutus, kui palju läheb maksma selline täiendav administreerimine ja kui palju uusi töökohti loob juurde ametnikele? On see ikka mõistlik ja läbi kaalutud plaan?

Miks peaks inimese töötasult laekuv tulumaks laekuma Tallinna, kui ta käib tööl Tallinnas, aga tarbib avalikke teenuseid (lasteaed, kool jne) oma koduvallas? Kas ainult selleks, et oleks tee, mida mööda saaks sõita Tallinna tööle? Kui nii, siis absurdini minnes peaks olema tööandjate huvi hoida teid korras, et inimesed, materjalid ja kaubad saaks edasi-tagasi liikuda. Äkki aga peaks teed olema hoopis riigi huvi, et inimesed üleüldse saaks tööle ja tagasi, viinapoodi ja tagasi, muid asju tarbima ja koju tagasi, et üleüldse oleks millelt/kellelt makse koguda? Ma ei usu, et see teeb kedagi õnnelikumaks, et ta oma vallas saaks sündida, elada, töötada ja surra – 21. sajandil pole mõnekümne kilomeetri kaugusel tööl käimine mingi ületamatu probleem.

Lootus, et füüsilise isiku tulumaksu lahtisidumisega elukohast motiveeritakse omavalitsusüksusi ettevõtlust arendama, on põhjendamata ja olemuselt vale. Omavalitsusüksused ei arenda ettevõtlust ega loo töökohti – seda teevad ettevõtjad (tegelikult mingis mahus töökohti avalik sektor muidugi loob, aga see pole siinkohal jutu mõte). Selle baastõe võiks ka haldusreformaatorid kirjutada endale kuhugi üles. Omavalitsusüksused saavad ettevõtlust kas takistada või soodustada (nagu ka riik) – praegu sunnib õiguslik korraldus omavalitsusüksusi olema n-ö erapooletud.

Põhiliselt on kaks võimalust, kuidas omavalitsusüksused saavad ettevõtlust soodustada: kohalikud maksud ja infrastruktuuri arendus (teed, energiavarustus jms). Ettevõtlus peab ka midagi andma omavalitsusüksusele tagasi, et omavalitsusüksusi n-ö motiveerida ettevõtlust soodustama. Näiteks võiks ettevõtte tulumaks olla 10% suurune (number ei põhine ühelgi analüüsil) kohalik maks, mida omavalitsusüksus võib langetada ettevõtluse soodustamise/meelitamise huvides oma äranägemisel ja mis võiks teatud osas olla sihtotstarbeline ning suunatud ettevõtluseks vajaliku infrastruktuuri arendusse.

Kõik omavalitsusüksused (kus on palju elanikke ja vähe töökohti) ei oma objektiivsetel põhjustel eeldusi ettevõtluseks vajaliku tööstuspargi vms arendamiseks, kuna neil puudub selleks vajalik maa (nt Viimsi). Selliste valdade inimesed jäävadki suures osas tõmbekestustesse tööle käima. Selle näite ja kavandatava reformi puhul jääks Viimsi vaesemaks ja Tallinn saaks selle võrra rikkamaks. Kas see on salakaval plaan, kuidas sundida nt Viimsit liituma Tallinnaga?