Loll maksab rohkem

Hiljuti oma elu esimest kinnisvaraostu tehes ehmatas mind, kui vähesed minu tutvusringkonnast on valmis müüjate, maaklerite ja pankadega läbirääkimisi pidama. Asi pole mitte soovi puudumises üüripind oma kodu vastu vahetada, vaid hirmus kaubelda endale paremaid tingimusi. Millegipärast on noorte ja haritud inimeste seas levima hakanud arvamus, et pank on kuningas ja on hea, kui neile üldsegi laenu antakse.

Viimase kahe aasta jooksul on palju kirjutatud laenajate kuldajastust – intressid on madalad, laenuraha odav ja euribor miinuses. Sellegipoolest tuletavad finantsvaldkonna eksperdid aeg-ajalt meelde, et ei või iial teada, kaua selline olukord kestab. Hoolimata headest laenutingimustest on pangad püüdnud märku anda, et iga mats neilt raha siiski ei saa. Seda kõike kriisiajal suurest kõrvetadasaamisest, mil pangad vaat et valimatult raha jagasid ega arvestanud kaasnenud vastutusega.

Ettevaatlikkuses pole mitte midagi halba. Millegipärast on see aga kaasa toonud olukorra, kus noor laenuvõtja küll teab, et ta peaks kinnisvara ostes alla küsima nii ostuhinnast kui ka laenutingimustes, kuid eriti seda teha ei juleta. Ise seda teed läbi käies kuulsin mitme tuttava käest küsimusi, mis siis saab, kui nahaalse küsimise peale ostetavast varast üldse ilma jääda. Samuti tajusin suhtumist, et niikuinii ei tulda pakkumisele vastu. Tegelikkuses on aga kinnisvaraostu hinnas kokkuleppimisega sama lugu mis palgatõusugagi – küsida tuleb sellist summat, et häbi on. Kui ei ole, küsid valesti. Pealegi – loll pole mitte see, kes rohkem küsib, vaid see, kes üle maksab.

Peale selle on noortel koduotsijatel põhjendamatu hirm laenuvõtmise ees. Sageli kuuleb ju lauset „20 aastat panga ori“. See on mõtteviis, mis tihtipeale pidurdab elus järgmist sammu tegemast. Kes pangalaenu ei tasu, tasub enamasti veel kallimat üürigi. Mina eelistan maksta enda kodulaenu, selle asemel et võõra inimese pangalaenule veel kõrge üüriga pealegi tasuda. Mõistagi on kinnisvara omamine ja üürimine igaühe enda eelistuse küsimus. Ent kui on olemas kindel soov ja tahe endale elupaik soetada, ei tuleks lasta end valehäbil tagasi hoida ja iga esmase pakkumisega nõusse jääda.

Julgema tegutsemise võti on enne ostu endale protsess üksipulgi selgeks teha, mitte lasta end hirmutada müüjate ja pankade demagoogiliste võtete eest ja mõista, et tegelikkuses küsijale suu pihta ei lööda. Pealegi pole põhjust mõelda, et täna tehtud otsus kehtib elu lõpuni. Inimene on ometi kohanemisvõimeline olevus.