Isamaa vangikong

Tsahkna on skisofreenilises olukorras: ühelt poolt valijaid mitte kaotada ja järgmiste valimiste ajaks juurde tuua, samas anda uus hingamine erakonnale, mille valdav osa ripub kangekaelselt vananevate väärtushinnangute küljes, on talle ilmvõimatu ülesanne. Erakonna „kuulsusrikka“ minevikuga järjepidevuse hoidmine ja erakonnale nüüdisaegse näo andmine ongi raske ülesanne, aga käib Tsahkna mõõtu väikesekaliibrilisele mõtlejale kahjuks üle jõu. Seda tunnistab ehedalt sõnaühend „radikaalne kesktee“, mis ka ilma Eesti poliitmaastikule omaste konnotatsioonideta kipub eelkõige ja peamiselt olema vastuolu terminites.

Tsahkna püstitab olemusliku küsimuse: keda me oleme valmis pidama eestlaseks? Aga ta ise ei julge sellele vastata, vähemasti mitte nii, et see kuidagi kõnetaks. Ta möönab, et eestlaseks teevad keel, kultuur ja ühised väärtused, aga siit edasi minna ta pelgab. Öelda, et võiksime eestlaseks pidada igaüht, kes eesti keelt kõneleb või seda õppida tahab, meie kultuuriga ühenduses on ja võib-olla seda ka näiteks mõnes teises keeles loob (näiteks Andrei Ivanov, siiamaani Eesti kodakondsuseta eesti kirjanik, kes kirjutab vene keeles), ta ei saa, sest siis kaoksid kohemaid sisserändajate ja pagulaste suhtes negatiivselt meelestatud valijad, kellele sedasorti avaralt mõistetud eestlus oleks vastuvõetamatu. See tähendaks, et Isamaa peaks loobuma nendest häältest, mis tal praegu on ja looma endale uue valijaskonna. Midagi ära anda selle nimel, et võida ise muutuda ja Eesti ühiskonnaski midagi päriselt muuta, seda Isamaa ja Tsahkna ei suuda. Valimistsükkel on liiga lühike ja argus liiga suur.

Ja nii mängibki Tsahkna Ahto Lobjaka piiritu Eesti, Eestist lahkunute vaimse hõlvamise poliitika loomise ideega ühelt poolt ja e-residentsuse võimaluste parema ärakasutamise omaga teiselt poolt, suutmata aga kummagagi päriselt haakuda – seniste valijate ärahirmutamise kartuses, aga ehk olulisemaltki isiklike veendumuste ebakindluse või isegi tegeliku vastupidisuse tõttu. Tsahkna senised väljaütlemised tunnistavad, et tegelikult on tema konservatiivsus, teise ja teistsugususe-vaenulikkus märksa suurem, kui ta peab mõistlikuks afišeerida. Pigem on flirtimine avatud rahvuslusega tema jaoks avaliku arvamuse sund (Isamaa ei taha olla EKRE või Ojuland), mitte sisemine veendumus. Üks pilt jääb paremini meelde kui tuhat sõna, mis ei tule pealegi südamest: kord Postimehes avaldatud fotol nähtavaks saanud pilk, millega Tsahkna vaatab mustanahalist meest, on mul ikka meeles ja asetub veel mõnda aega tema tekstide kõrvale.

Ülemaailmsest eestlusest rääkides rõhutab Tsahkna niisiis ikka iivet ja sündimust, tunnistades sedaviisi, et need Kitzbergi „Libahundis“ sõnastatud sinised silmad ja kollased juuksed, mis iseloomustasid eestlaste sugu sajand ja rohkem tagasi, on talle ikka kallid, et veri ja päritolu on talle ikka lähedasemad, kui ühise vaimse ruumi kaudu defineeritud eestlus.

Nõnda jääb tühjaks ja ebaveenvaks see eesmärgina sõnastatud kaks miljonit end eestlaseks pidavat inimest. Jakob Hurda „Saagem suureks vaimult“ või Gustav Suitsu „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ võiks iseenesest olla Isamaale hea lähtepunkt uueks enesemõtestuseks, kui oleks vähegi avarama enesemõistmise julgust, aga mida ei ole, seda ei ole.