Sõltumatuse kõrge hind

Kas ajakirjanik võib vastu võtta kingituseks reisi, kui ta sellest reisist kirjutades ausalt teada annab, et reisifirma maksis reisi eest? Kui lugejad saavad infot, mida nad muul viisil ei saa, ja keegi seeläbi ei kannata, kas siis on kingituse vastuvõtmine õigustatud? “Suurim hüve suurimale hulgale on moraalselt õigustatav,” ütlevad utilitaristid.

Reeglieetika järgijad leiavad aga, et autonoomiat kaitstes on eranditeta kehtiv printsiip: mitte vastu võtta suuremat kingitust kui tass kohvi.

Igapäevases elus ei ole olukord nii lihtne, sest erinevate moraalsete valikuvõimaluste märkamine inimese jaoks harjumuspärastes olukordades nõuab spetsiaalset mõtlemise treeningut. Kui inimene ise on enda jaoks kujundanud väärtuste hierarhia, mille puhul on olulisim näiteks ausus, siis on tal raske kujutleda olukorda, kus teised, kes peavad olulisimaks autonoomiat, mõistavad teda mingite valikute tõttu hukka. Ta saab üldjuhul teada sellest alles hiljem, järeldebati käigus.

Eetiliste dilemmade märkamise ja prognoosimise teeb veel keerulisemaks see, et igapäevased praktikad ja deklareeritud normid ei ole alati kooskõlas. Näiteks ajakirjandus deklareerib sõltumatust, aga organisatsiooni igapäevases majandamises on osa sisust turunduslikel eesmärkidel kinni makstud. Lisaks väärtuste hierarhiale tuleb arvestada ka küsimusega, kellele ma olen esmalt lojaalne? Kas tööandjale, kes ootab säravat lugu, või oma kolleegidele, õpilastele?

Mu paarikümneaastane ajakirjanduse- ja kommunikatsioonieetika õppejõu kogemus on mulle kasvatanud külge arusaamise, et moraalsete valikute tegemiseoskus nõuab pidevat nn vormispüsimise pisitreeningut. See tähendab, et organisatsioonid ja professionaalsed kogukonnad igapäevaselt arutlevadki kriitiliselt oma erinevate praktikate üle. Kuulatakse, miks tehti üks või teine valik; kaalutakse alternatiive; ei süüdistata, sest inimeste isiklikud väärtushierarhiad ja lojaalsusvalikud ongi erinevad.Vajadusel sõnastatakse (ümber) norme ja soovitavaid käitumisprintsiipe.

Tean enda töökogemusest ülikoolis, et oma praktikate kriitiline hindamine võib olla valus ja keerukas. Lihtsam on eetikaalaseid debatte vältida, eelistada suhete hoidmist.

Eraldi kõnetab mind sõltumatuse teema aga juhul, kui tegemist on sügavalt läbikaalutud väärtusvalikuga. Sõltumatust on lihtne deklareerida, aga keeruline on järjekindlal moel sõltumatult käituda. Eriti üksikisikuna. Sõltumatu käitumine jätab ajakirjanikule pigem vähe (väga lojaalseid) sõpru, samal ajal kui eluliselt on kasulik omada rohkelt häid tuttavaid (näiteks, kui ajakirjandusväljaanne otsustab ajakirjanikust loobuda, on vaja häid suhteid organisatsioonidega, kes pakuvad suhtekorraldaja tööd). Utilitarism peibutab: keegi ei kannata, tekib nn kõik võidavad olukord.

Sõltumatult käituvat inimest pigem peljatakse. Ühiskond isegi ei märka, et oled pisikestes igapäevaeluseikades teinud valikuid ja jõupingutusi, olemaks neutraalne, lähtudes väärtustest, mitte sõprussuhetest. Sõltumatu käitumine on valik, mille juurde jäädes koged reetmist, kaotusi, ülekohut. Karm valik. Ausus on lihtsam, mõistetavam.

Autor: Halliki Harro-Loit