Pehmod, tehke ometi midagi!

Näib, et mitte ei julgeta enam teha, vaid sellest isegi mõtelda. Suu, tõsi küll, liigub endiselt lobedalt. Sealt kuuleme, kuidas kohe-kohe käivituvad kuskil suured ning radikaalsed reformid. Vahest tõesti Lätis või Leedus. Eestis meenutab olukord paraku vana tähelepanekut, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.

Ettevõtjaid kiusatakse edasi. Juhatuse liikmetele lubati taastada töötuskindlustus, kuid seadust pole. Sõiduvahendite kasutamise uut korda ilusale jutule vaatamata samuti. Majandusminister lubas Tallinna Sadama korruptsioonikahtluse ilmnemisel riigiettevõtete nõukogud reorganiseerida, kuid kus on vastav eelnõu? Erakondade aktiivseid poliitikuid nimetatakse sinna edasi.

Ida-Virumaa ettevõtlus kisendab appi, valitsus räägib juba poolteist aastat sealsete ettevõtete maksukoormise kergendamisest ning poole aasta pärast (!) loodetakse see saata parlamenti. Sealt läheb veel pool aastat, mis ajaks on viimased eraettevõtted Ida-Virumaal välja surnud.

Enam-vähem sama kehtib puidu kasutamisest elektri tootmisel. Kui meenutada, mis erakond selle omal ajal kehtestas, siis lõpetas ja nüüd jälle kehtestas, võiks tõdeda: „Reformierakond andis, Reformierakond võttis, Reformierakonna nimi olgu kiidetud“. Vaid lugulaul „Keskerakond võttis, Keskerakond võtab edasi, Ühtne Venemaa olgu kiidetud“ on veel jubedam.

Aasta eest käisin Äripäevas välja viis ettepanekut riigireformi teostamiseks. Ei arva, et riigireformi peaks teostama just minu ettepanekute järgi, kuid aasta möödudes võiks vahekokkuvõte olla ju kohane. Lühidalt – riigireformi alal pole tehtud midagi konkreetset. Ei minu ettepanekute ega mingite teiste ettepanekute alusel. Räägitud ning ähvardatudki on küll, eriti haldusreformi alal, mis tähelepanuväärsel kombel leidis koha ka koalitsioonilepingus. Kuid sellest edaspidi.

Esialgu neljast ülejäänud ettepanekust. Rahvas on võimust endiselt kõrvale tõrjutud. Kaasamine kipub rohkem olema nimeline ning kuidas töötab rahvaalgatus, näeme, kui erakoolide uus seadus jõuab parlamenti. Rahvahääletuse ning rahvaküsitluse selgemat eristamist või valimistel inimestele negatiivse hääle andmise võimaldamist pole isegi arutatud.

Parlamentarism on ikka veel rohkem fiktsioon. Parlamendiliikmete arvu kärpimisest ei tehta isegi enam juttu. Parlamendi töö efektiivsemaks muutmisest samuti mitte, üksnes riigikogu liikmete „saavutused“ kuluhüvitiste looval kasutamisel löövad laineid. Valimiste harvemaks muutmine on unustatud teema. „Partide“ probleemi lahendamine samuti.

Erakondade võimutsemist pole piiratud. Raha saavad nad sama heldelt, valimiskuludele lage pole seatud. Riigikogu valimistel valituks osutuvate määramisel parteikontorite diktaadist loobumist on arutatud, kuid vaatamata vähemalt ühe koalitsioonierakonna toetusele pole sellega jõutud kuskile.

Bürokraatia ning ametnike armee vohavad endiselt edasi. Ministrikohtade vähendamise asemel tehti neid hoopis juurde. Kuigi elanikkond on oluliselt vähenenud, ei räägi riigi halduskulude 15%-lisest kärpimisest enam keegi. Veel kevadel kokku lepitud 1500 töötaja kärpimine haldusaparaadist on praeguseks taandunud 750 töötaja kärpimiseks rohkem teenindavast osast ehk haiglatest. Seegi läheb üle kivide-kändude, kuid valitsus ei jõua enda kangelaslikkust ära kiita.

Haldusreformist räägitakse rohkem, kuid siin kipub pilt pigem minema segasemaks kui selgemaks. Esimene haldusreformiks vajalike seaduste paketist on lõpuks valitsusse jõudnud, loodetavasti liigub siit see kunagi parlamenti. Tegelik töö on järelikult alles algamas.

Selline venimine tekitab tahtmatult muret. Iseenda kurbadest kogemustest tean, et presidendivalimised pole kõige lihtsam aeg haldusreformi tegemiseks. Sellele järgnevate kohalike valimiste ajal nõuab haldusreform aga juba erakordsel määral südikust. Nii et mõttekam oleks kiirustada. Ütlen nimelt avameelselt välja, et kui haldusreform jääb taas tegemata, ei näe mina küll põhjust, miks peaks Isamaa selles valitsuses jätkama. Vahest oleks targem midagi vahelduse mõttes tegema hakata.