Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Riik peab numbrite küsimise eest maksma

28. jaanuar 2016, 07:00
Mait Palts
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160128/OPINION/160129711/AR/0/Mait-Palts.jpg

Kui ettevõtja peab esitama riigile midagi, mida ta ettevõtluse jaoks ei vaja ja mis ei tule välja otseselt tema majandustehingutest, oleks õiglane maksta sellise info eest riigi poolt tasu, leiab kaubanduskoja juht Mait Palts.

Bürokraatia ja halduskoormusega võitlemist on alustatud Eestiski aastaid tagasi, kui selgus, et regulatsioone tuleb järjest juurde ja koormus hakkab üle pea kasvama. Üks esimesi samme sellega teadlikult tegeleda oli aastal 2005, kui viidi läbi käibemaksuseadusest tuleneva halduskoormuse hindamine. Pilootprojektis kasutati Hollandis väljatöötatud metoodikat ning tulemused olid sedavõrd uskumatud, et esimese hooga suhtuti nende avalikustamisse üsna leigelt. Sarnaseid mõõtmisi ja kalkulaatoreid on tehtud ka hiljem, kuid suuresti rahakulutuseks need on jäänudki. Reaalset tulemust, mis ühe keskmise ettevõtja jaoks bürokraatiat oleks vähendanud, saavutatud ei ole. Pigem vastupidi.

Miks ma kõigele vaatamata usun, et nullbürokraatia ja aruandlus 3.0 projektid võiksid anda siiski oodatud tulemuse?

Vähemalt osaliselt. Põhjus selles, et avalikult on võetud nii poliitiline kui sisuline vastutus. Üsna keeruline oleks poliitikuil või ametnikel tulla aasta pärast uuesti avalikkuse ette ja öelda, et midagi ei tulnud välja. Tõsi – kuna progressi mõõtmiseks pole ka häid mõõdikuid või nullpunkti ei ole fikseeritud, siis saab tulemuse edukusega üksjagu spekuleerida, kuid midagi peab siiski ka reaalselt juhtuma. Ettevõtja elu peab reaalselt minema lihtsamaks ning ta peab seda tunnetama.

Kuid nendestki projektidest üksinda ei piisa selleks, et bürokraatia koorem tulevikus oluliselt väheneks, kui sellist eesmärki ei võta endale kõik ministeeriumid ja riigiasutused. Vajalik on mõtteviisi põhimõtteline muutus. Aruandlus peab olema esiteks vahend, millegi saavutamiseks ja mitte eesmärk iseenesest. Tuleb loobuda lähenemisest, et meil on aruanne A, deklaratsioon B, ankeet C. On ettevõtluses tekkivad andmed, millest teatud osa on kindlasti olulised poliitikate elluviimisel ning riigi arendamisel, kuid mida saab avaldada, või kättesaadavaks teha ka selliselt, et neist ei tekiks jälle ühte uut aruannet või neid ei peaks ettevõtja kuhugi tabelisse sisestama. Infotehnoloogia on küllalt arenenud, et seda võimaldada ning see töö meie eest ära teha.

Siiski võivad täna algatatud nullbürokraatia ja aruandluse muutmise tegevused osutuda kõik nulliks, kui samal ajal jätkavad teised üha uute reeglite, aruannete, auditite jne väljamõtlemist ja rakendamist. Võib juhtuda, et ühed ei suuda nii palju eest ära kaotada, kui teised tagant juurde toodavad. Sel ajal kui ühes kohas arutatakse ja hakatakse vaidlema, kas kõiki olemasolevaid aruandeid ikka on enam vaja, arutatakse mujal, kuidas panna ettevõtjat töötajatele antud soodustusi, palka ja muid hüvesid soopõhiselt koguma ja auditeerima; või kuidas kohustada lähetatud töötajat vastuvõtvat ettevõtjat teda registreerima; või kuidas panna Eestisse toodud või siin pakendatud kaupade pakendid ikka võimalikult täpselt ja grammi täpsusega deklaratsioonidesse; või kuidas saada ettevõtjalt teada tema töötajate ametinimetused ja ülesanded; või kehtestatakse ettevõtjale kohustus, koostada näiteks mitmekesisus- või korruptsiooniga võitlemise poliitikaid jne, jne.

Tekib paratamatult küsimus, kas meil on üks riik või mitmeid väiksemaid, kus kõigil omad eesmärgid ja omavaheline side puudub. Isegi kui osa neist ideedest tulevad Euroopast, ei ole ettevõtja jaoks selles mingit vahet. Tema peab neid hiljem ikka hakkama täitma ning selles mõttes ei saa Euroopa tulla õigustuse või vabandusena. Kõik on üks meie ning selle asemel, et direktiivi rakendamisel mõelda esimese asjana, kuidas ettevõtja elu Euroopa ettekäeandel keerulisemaks teha, võiks küsida, kas meil ikka tegelikult ka probleeme on ning, kas ehk on nõutud kohustused täidetavad või põhjendatavad juba olemasolevate regulatsioonide või andmetega.

Mida siis teha, et kokkuvõttes ühtede head kavatsused ja positiivne ettevõtmine ei saaks teiste poolt ära nullitud ja et nullbürokraatiast ei saaks nullimäng? Kuidas hoida ettevõtlike inimeste motivatsiooni, kes ka tegelikult üritavad midagi muuta?

Esiteks võiks jõuda kokkuleppele, et kuni nullbürokraatia ning aruandlus 3.0 algatuste lõpetamiseni või vahetulemuste kinnitamiseni, tuleks keelata uute halduskoormust tekitavate regulatsioonide kehtestamine või väljatöötamine. Seda mitte tehes, esineb reaalne oht muuta nii need algatused, kui nende algatajad naeruväärseks ning petta kõikide panustajate ja ka ettevõtjate ootuseid. See oleks karuteene meile kõigile.

Teine ettepanek: edaspidi peaks olema uusi halduskoormust tekitavaid regulatsioone võimalik kehtestada vaid juhul, kui summaarne koormus sellest ei muutu st, et midagi kaotatakse vastukaaluks ka ära. Nii nagu justiitsminister on võtnud eesmärgiks piirata regulatsioonide mahu kasvu, tuleks suhtuda ka halduskoormust tekitavatesse algatustesse – juurde saab vaid juhul, kui midagi samal ajal kaotatakse. Siia juurde peaks lisanduma ka põhimõte, et uute nõuete kohanemisega seotud otsesed kulud nt IT arendus hüvitatakse ettevõtjaile või tellitakse ja tehakse vajalikud rakendused tasuta kättesaadavaks.

Ning kolmandaks: kui ettevõtja peab esitama riigile midagi, mida ta enda ettevõtluse jaoks ei vaja, mis ei tule välja otseselt tema majandustehingutest, oleks õiglane maksta sellise info eest riigi poolt tasu. Nagu riik küsib lõivu siis, kui soovite saada majandusaasta aruandeid või teha päringuid kinnistusraamatusse või soovite statistikaametilt tellimustööna midagi, mida neil kohe käepärast ei ole. Kindlasti võib tulla ette ka ülekaalukast avalikust huvist tulenevaid olukordi, kus halduskoormus võib olla põhjendatud, ja küllap on siis ka võimalik kulude jaotuses kokku leppida, kuid reegel peaks olema vastupidine. Siis ei jää numbrid ainult numbriteks paberil nagu täna, kui mõne uue kohustuse puhul võidakse küll selle rahaline kulu ettevõtjaile välja arvutada, kuid pelgaks numbriks see ka jääb. Nii omandaksid numbrid ka selge majandusliku mõõtme.

Miks peaksid ettevõtjad, kellel on soolise palgalõhega või pakendite taaskasutamisega kõik korras, kandma täiendavaid kulusid auditite või raportitega seoses, mida keegi on otsustanud rakendada, sest kuskil on probleemid?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. January 2016, 07:01
Otsi:

Ava täpsem otsing