Kindlustusselts tahab õiget ja õiglast hinda

Esmaspäevane Äripäev käsitles pikemalt tuberkuloosi põdeva Kuldari lugu seoses elukindlustusega, mille tulemusel jäi leping sõlmimata. Artiklist võis jääda mulje, et tervisehäda ilmnemise korral tehakse kindlustusandjate poolt lepingu sõlmimine raskeks ning suure ja väiksema kaaluga riskiasjaolusid hinnatakse sarnaselt.

Kinnitame, et kindlustusandjad on sarnaselt teiste ettevõtjatega huvitatud alati uute lepingute sõlmimisest, ja arvamus, et võimalike probleemide ilmnemisel hakatakse otsima võimalusi lepingu mittesõlmimiseks, ei ole õige. Vastupidi, mida rohkem kliente on ja lepinguid sõlmitakse, seda paremini läheb ettevõtjal. Küsimus on ennekõike riskide õiges ja õiglases hinnastamises.

Ühegi kindlustusandja tegevus ei oleks jätkusuutlik, kelle lepingute maksumus oleks sama, sõltumata kliendi tervislikust seisundist või ka näiteks vanusest. Mida vanem või haigem on inimene, seda kõrgemad on temaga seotud terviseriskid. Sellisel juhul väiksema riskiga kliendid subsideeriksid suurema riskiga kliente ja keegi ei maksaks teenuse eest õiglast hinda. Sellise kindlustusandja juurest aga väiksema riskiga kliendid lahkuksid ja eelistaksid kindlustusandjat, mis pakub nende riskidele paremat makset.

Seetõttu on oluline mõista, et riske kaardistades ning vastavalt sellele erinevalt kliente hinnates on kindlustusandjatel võimalus pakkuda oma klientidele parimat hinda. See ei ole omane ainult elukindlustusele, vaid kindlustustegevusele tervikuna. Samast põhimõttest lähtutakse ka näiteks liiklus- või kaskokindlustuse puhul – mida väiksemad on konkreetse sõiduki või kliendiga seotud riskid, seda väiksem on ka kindlustusmakse ja vastupidi. See on ainuvõimalik käitumismudel ja see on ka klientide vaatevinklist õiglane. Seetõttu jääb teostamatuks ka Äripäeva ajakirjaniku Kaisa Gabrali ettepanek, et elukindlustus peaks sõltumata riskiasjaoludest maksma kõigile sama palju.

Elukindlustusseltsid sõlmivad pikaajalisi, aastakümneid kehtivaid kindlustuslepinguid, kuid kindlustatavate isikute riskihindamine toimub üldjuhul vaid üks kord, enne elukindlustuslepingu sõlmimist. Seepärast on ääretult oluline võtta iga kindlustatava isiku puhul arvesse tema tervislik seisund lepingu sõlmimise ajal, tema eluviise ning prognoosida ka tulevikku. Kuna kindlustusseltsides ei tööta selgeltnägijad, siis tuleviku prognoosimiseks kasutatakse mineviku statistilisi näitajaid sh. erinevate haigusseisundite võimalikke prognoose, lähtudes sarnaste haiguslugude kulgemise statistikast. Matemaatilised mudelid on kindlustustegevuse lahutamatuks osaks ja aitavad kindlustusseltsidel hinnata võimalikke riske võimalikult täpselt ning seeläbi ka hinnastada riskid isikupõhiselt. Valdav enamus kindlustavatest riskidest langeb standardriskide alla ehk neile ei lisandu lisariskimakset.

Elukindlustusleping tuleks sõlmida noorena, kui ollakse tervem. Kui selts tuvastab riskihindamise käigus inimese tervisest tuleneva erisuse standardriskidest, siis võib selle tulemuseks olla kõrgem riskimakse, lepingu sõlmimise edasilükkamine haigusloo selginemiseni (tervenemiseni) või erandjuhtumil ka lepingust keeldumine.

Kuivõrd turul tegutseb mitmeid kindlustusandjaid, kelle hinnastamismudelid on erinevad, tuleks alati võtta pakkumised mitme kindlustusandja juurest, et saada oma vajadustele ja võimalustele parim pakkumine. Sama kehtib ka lepingu sõlmimisest keeldumise puhul – kui üks kindlustusandja hindab riske nii kõrgelt, et kasutab oma õigust lepingu mittesõlmimiseks, ei pruugi see ülejäänute puhul nii olla.