Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja

04. veebruar 2016, 07:00
Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160204/OPINION/160209868/AR/0/ratsutaja.jpg

Kohtusin hiljuti universumi direktoriga. Ma olen selles vallas Eesti parim asjatundja, teatas mees. Luges ilma igasuguse valehäbita kõik oma saavutused ette ega lasknud end takistada märkuandmisest, et olen tema karjääriga kursis. Silme ette kerkis tahtmatult Raivo Trassi Hans von Risbieter.

Sedasorti inimesed saavad sageli juhtideks, sest nad on orienteeritud saavutamisele. Isegi kui nad tippjuhi positsioonile ei jõua, peavad nad end selleks. Nad oskavad end esitleda protsesside tegeliku suunaja ja vedajana, on orienteeritud karjäärile ja mõjuvõimule. Nad sobivadki veduriteks: jutt jookseb takistamatult, nad argumenteerivad hästi ja hiilgavad informeeritusega; väärtustavad ja presenteerivad meelsasti suhteid nendega, kes on neist kõrgemal positsioonil. Nad räägivad meelsasti sellest, mida nad on ära teinud. Peaaegu iga nende lause algab sõnaga „mina“.

Kui tähtis on olla tähtis?

Nad teavad, et väga tähtis on olla tähtis, ja teavad ka seda, kuidas tähtis välja paista. Sest et tähtis-olemisega on niisugune lugu, et see peab tingimata välja paistma, muidu pole tähtis-olemisest ju mingit kasu. Veelgi tähtsamaks saab nii, et suhtled endast tähtsamatega, ja esitled seda kui tähtsat asja.

„Mina tegin.“ „Mina otsustasin.“ Nende inimeste juttu kuulates paistab, et minade peal püsib maailm – nii nad seda esitavad. Ego-põhised juhid kirjutavad oma meeskonna saavutused kerge käega iseenda arvele.

Ent sageli on nende „minade“ suured teod jäänud minevikku ja need, kes praegu midagi teevad ja otsustavad, pole nende meelest mingid õiged tegijad. „Kui mina omal ajal…“ on sageli kõige kindlam vormel diagnoosiks „Parim enne möödas“.

Ego-põhine toimimine ja tegutsemine võib olla vägagi edukas, eriti väliselt. Tugev ego paneb liikuma ja tegutsema, sunnib saavutama, sest soovitud tulemuseni jõudmine annab rahulolutunde. Saavutus toob kaasa teiste inimeste heakskiidu, ja see on ego-põhise toimija jaoks elutähtis. Tähelepanu ja tunnustus on see, millest sellised inimesed elavad ja hingavad. Imetlus ja kiitus on see pai, ilma millega ego-inimene elada ei saa, sest ilma selleta muutub kõik mõttetuks. Nädal või paar ilma tunnustuseta närtsitab toiduta jäänud ego ära ja kui selline inimene on juht, siis peavad temaga ühes meeskonnas töötavad inimesed mõnda aega ilma temata hakkama saama – vahel võib see päris suur kergendus olla. Ego-inimeste sisemine kindlus nimelt on napp ja habras pind, millel nad seisavad, ei loo kindlustunnet ka teistes.

See tüütu ja naljakas ego

Miks on ego-põhine juhtimine ettevõttele või organisatsioonile pikaajalises vaates pigem kahjulik? Ego seatud eesmärgid on kitsad ja enamasti lühiajalised. Enamik ettevõtteid ja organisatsioone aga on tulnud ikka selleks, et jääda.

Teiseks, ego-põhine juhtimine ei inspireeri. Seda isegi mitte niivõrd sellepärast, et meeskonna liikmetel võib samuti olla ambitsioonikas ego, mis ehk kannatab allasurumise all, vaid eelkõige seetõttu, et ego-inimesed on tihtipeale lihtsalt tüütud ja ka natuke naljakad. Kes võtab ennast kohutavalt tõsiselt, seda on teistel raske tõsiselt võtta.

Kolmandaks: suurem osa ettevõtlusest lahendab teiste inimeste probleeme ja aitab rahuldada nende vajadusi. Seega, emotsionaalne intelligentsus on tänapäevasele ettevõtjale erakordselt vajalik omadus, mida aga ego-inimestel napib.

N-ö ego pealt on tehtud muidugi suuri asju, seda ei saa eitada. Ent on see vananev, ajale jalgu jääv paradigma, millele on määratud tasapisi hääbuda. Ego lihtsalt ei pruugi olla jätkusuutlik, sest ta sõltub suuresti tagasisidest, mida ta saab, ja kui see pole positiivne, saab kiituse peal õilmitsevast orhideest kiiresti närtsinud kapsas.

Kui nüüd keegi kedagi juhtumisi ära tundis, siis küsib ta ilmselt, et kuidas ma siis suuri asju teen – kui ma neid enam n-ö ego pealt ei tee. Inimesed, kes teevad suuri asju ilma minatsemata, on meie seas täitsa olemas – ja nad võivad väga hästi olla edukad, ongi. Kuidas neid ära tunda?

Kui nad  on juhid, siis räägivad nad pigem „meist“, mitte „minast“. Nad tunnustavad oma meeskonda nii ettevõtte sees kui ka väljaspool, seda isegi ebaõnne korral, ja käsitlevad ennast oma meeskonnas pigem tingimuste loojana – võiks öelda isegi meeskonna teenrina, kui kuulda teenimist anduva, st pühendunud tegutsemisena (mitte allumisena, nagu kuulevad ego-inimesed). Sellal kui ego on keskendunud saamisele ja võtmisele, on minatsemisest vabanenu orienteeritud andmisele, andumisele. Pühendunu jaoks on pidevalt kohal midagi temast endast suuremat, püha, kui julgeda nii mõelda.

Egost üle kasvanud inimesed on alati õnnelikumad ja loovamad ning muudavad õnnelikumaks ja loovamaks ka teisi enda ümber. Nii et kes tahab olla osaline milleski päriselt suures, võiks otsida nende seltsi, kes teavad, et universumil ei olegi direktorit ja et tähtis olemisest on tähtsamaidki asju.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. February 2016, 06:54
Otsi:

Ava täpsem otsing