Rahandusilm vajab värskendust

Maailma finantsturg võib just praegu olla oluliste uuenduste lävel. Need muudatused mõjutavad finantsteenuste sisu ja viisi, kes, kuidas ja millal teenuseid tarbib. Mugavusele suunatud uuenduste taga on teaduslik-tehniline progress eelkõige infotehnoloogia vallas. Võidavad need, kes järjest kiiremini, efektiivselt ja üha sujuvamalt, integreeritult muude tegevustega suudavad rahuldada tarbijate vajadusi finantsteenuste vallas. Liites siia üleilmse võrgustumise, tähendab füüsilise ruumi kontrollimine väiksemat konkurentsieelist. Inimesed tahavad, et finantsteenuseid oleks mugav kasutada ja et need ei põhjustaks kahju või muid ebameeldivusi.

Ideaalis viib konkurents ja teaduse areng mugavuse kõrval ka teise nõudmise – ohutuse – täitmiseni. Samas on selge, et kas või ühe teenuse osutaja poolt klientide usalduse kuritarvitamine põhjustab kahtlusi ja kõhklusi ka teiste samalaadsete teenuse osutajate suhtes. Selline alalhoidlik, talupojatarkuslik pool on peidus igaühes. Usalduse hoidmiseks ja usalduse rikkumise eest karistamiseks on kehtestatud üldkohustuslikud mängureeglid, seadused. Need on kokkulepped ühiskonna liikmete vahel, ühisosa erinevatest huvidest. Finantssektori seaduste täitmist on kutsutud kontrollima eraldi riigiasutus. On leitud, et nii tuleb ühiskonnale odavam.

Ühelt poolt uued lähenemised ja progress, teisalt reeglid ja alalhoidlikkus. Kuidas teha nii, et reeglitest ei saaks innovatsiooni pidur, samas aga ei tekita ebaõnnestuvad hullumeelsed uuendused ülemäärast kahju?

Finantsjärelevalve nii Eestis kui mujal lähtub seadusest, tegutseb seaduse alusel. Tundub, et on aeg avada finantssektori õigusaktides uks laiemalt kontrollitud innovatsioonile. Kui ühisturu reeglite tõttu ei saa me üksi Eestis ust avada, siis tuleb see paotada liidus ühiselt, kuna Euroopa peab tõsiseltvõetava mängijana püsima globaalses konkurentsis.  

Finantsjärelevalvel võiks olla võimalus seaduse alusel ja seal olevatest selgetest tingimustest lähtudes otsustada tähtajaliselt rakendada leebemaid nõudeid selle finantsteenuse suhtes, mis on uuenduslik ja mida pakutakse väiksemaarvulisele kontrollgrupile viimase täiel teadmisel kaasnevatest riskidest. Leebemate nõuete rakendamine aitaks kaasa loovusele, võimaldaks ajatada arenduskulusid, suunaks vigade väljasõelumisele liigseid riske võtmata ja looks arendusfaasis suurema kindluse ettevõtjale, et ta ebaselguse keskkonnas tahtmatult ei rikuks kohalduvaid norme. Boonusena tekib regulaatorile sisend uue paindlikuma või täpsema raamistiku väljatöötamiseks. Sisuliselt loodaks inkubaator teatud finantsteenustele.

Parimal juhul tõmbab see väliskapitali oma uuenduslikke tooteid testima, mis omakorda võib anda tõuke kaasnevale arendus- ja teadustegevusele. Asi selles, et novaatorlike toodete puhul ei pruugi alati olla kohe võimalik ette näha kõiki tehnoloogilisi tõrkeid. Need võivad toodete laial rakendamisel aga moonduda õiguslikuks või finantsiliseks riskiks, milline omakorda võiks toimida tõkkena uute tehniliste lahendite katsetamisel.

Erandite tegemine peab põhinema selgetel ja avaldatud normidel, millele lisandub läbipaistev otsustusprotsess ja tulemus. Kaaluda tuleb erinevaid tahke: kas uuenduslikkusele viitavad puuduvad või vähesed sarnased lahendid, eeskujud; kas see teenus on oluline kvalitatiivne hüpe senises lähenemises finantsteenuste lahenditele; miks ei ole mõistlik rakendada teenusele õigusraamistikku täiel määral; kas teenus viib madalama hinnani või suurema kasutusmugavuseni või muu kvaliteedini; kas ja kui selgelt on juhitud riskid; mis mõju teenus omab konkurentsile?

Kuigi olemuslikult konservatiivse finantsjärelevalve poolt ülekutse mõelda kontrollitud uuenduslikkusele ukse avavale reeglistikule võib iseenesest kvalifitseeruda innovatsioonina, usun, et sellise raamistiku kehtestamine on heas tempos ära tehtav muudatus, mis võib anda õiglase võimaluse astuda ning püsida finantsinnovatsiooniga üleilmses konkurentsis.