Sven Sesteri suur aps

Pärast 2014. aasta detsembris toimunud e-residentsuse esmast seadustamist on veel sadu detaile, mida peaks parandama, et teha Eesti ärikeskkond välismaalasele huvipakkuvaks ja mugavaks.

E-residentsuse projekti kontekstis on näiteks selgunud, et teiste tsiviilseaduste suhtes on ülimuslik tsiviilseadustiku üldosa seadus (mis õigusalase ettevalmistuseta inimesele on sageli tundmatu), mis ei sobitu kuidagi e-residentsuse mudeliga, kuna nimetatud seaduse järgi on juriidilise isiku asukohaks tema juhatuse asukoht. See norm koostoimes teatavate äriseadustiku sätetega välistab teoreetiliselt võimaluse juhtida Eestis registreeritud äriühingut välisriigist, näitab Tartu Ülikooli analüüs „E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine“.

Justiitsministeerium saatis 20. oktoobril 2015 äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK) teistele ministeeriumitele kooskõlastusringile. VTK üks osa oli ka juhatuse Eesti asukohanõude kaotamine tsiviilseadustiku üldosa seadusest.

Rahandusminister Sven Sesteri allkirjastatud tagasiside vastavale muudatusele oli hävitav. 17. detsembril ilmus Postimehes rahandusministeeriumist BNSi saadetud teksti refereering pealkirjaga „Sester tahab, et e-residentide firmad jääks Eestisse“.

E-residentsuse ärimudeliga kursis olevatele inimestele tundub selle pealkirja mõte arusaamatu, sest e-residentsuse äriideeks on välismaalaste poolt ettevõtete Eestis asutamine ja sellelt tulu teenimine. Äriühing, mille välismaalased on Eestis asutanud, on Eestis, olenemata sellest, kus asutajad või juhatus ise viibivad.

Tegemist võib olla ühe suure eksitusega, millest rahandusminister allkirja andes ei olnud teadlik. Kui minister tõesti soovib, et e-residentide asutatud ettevõtete juhatused asuksid Eestis, on vaja võtta seisukoht ka tuhandete teiste ettevõtete puhul, mille juhatuses ei ole ühtegi Eestis elavat isikut. Võib arvata, et selliste ettevõtete hulgas on üksjagu neid, kelle panus Eesti majandusse on suur.

Rahandusministeeriumi kooskõlastuskirjas ja avaldatud refereeringus sisaldub palju väiteid, millega tuuakse välja negatiivsed küljed juhatuse asukohanõude kaotamisel. Kommenteerin neist nelja silmatorkavamat.

1. Ebavõrdsuse suurenemine. Kirjast ei selgu, kuidas täpselt suurendab kavandatav muudatus ebavõrdsust või olemasolevate ettevõtjate halduskoormust. Ei ole kohustusi, mida olemasolevad ettevõtted muudatusest tulenevalt peaksid tegema ja seetõttu ei kaasne ka halduskoormust. Kui e-residentidel ettevõtete loomist ei võimaldata, jäävad olemasolevad äriühingud ja Eesti teenusepakkujad ilma olulisest kliendibaasist, mis võimaldaks kasvatada oma äri ja seeläbi Eesti majandust. Juhatuse Eesti asukohanõue on eeldus, mis toob kaasa kohalike tankistide teenuste populariseerimise Eestis äri tegemiseks. Loll regulatsioon tekitab turu. Madalale sihtivad äriteenuste ettevõtjad hõõruvad käsi iga rumala seaduse üle, mis võimaldab välismaalastelt rohkem raha küsida oma teenuste eest – aga seda ei saa ilmselt pidada soovitud tulemuseks.

2. Offshore-riigiks kujunemise oht. Kirjas olev maksuparadiisi jutt on mulle arusaamatu. Maksuparadiis peaks tähendama seda, et e-residendi asutatud ettevõtet koheldakse maksude mõttes kuidagi soodsamalt. Rahandusministeeriumi dokumendist on näha hoopis hoiatus, et e-residendi ettevõtte puhul võib tekkida topeltmaksustamise oht. Seega ei teki kindlasti riski, et Eesti omandab maksuparadiisi maine. Offshore-riigiks kujunemine on ennekõike seotud selliste seadustega, mida Euroopa Liidu ja OECD liikmesriigis on võimatu vastu võtta.

3. Välja selgitamata riskid. Väär on kirjas sisalduv väide, et e-residentsusega seotud riske ei ole kaardistatud ega otsitud riskide maandamiseks võimalusi. EASi e-residentsuse meeskond on koostöös kõikide ministeeriumitega riske analüüsinud juba üle poole aasta. Samuti jääb arusaamatuks ettepanek, mille kohaselt peaks saama ühingut äriregistrist kiirmenetlusega kustutada, kui ühingu ainus omanik või juhatuse liige on e-resident, kelle digi-ID on mis tahes põhjusel kehtetu. Kui eestlasest juhatuse liikme isikut tõendav dokument kaotab kehtivuse, ei muuda see ju äriühingu õiguslikku staatust. Vastasel juhul oleks näiteks äriühingu võlausaldajate olukord äärmiselt ebakindel: kui juhatuse liikme ID-kaart aegub, siis võib tema ettevõtte kiirkustutada.

4. Variisikute kasutamine ja rahapesu oht. Arusaamatuks jääb seegi, kuidas kavandatav muudatus suurendaks variisikute kasutamist või rahapesu ohtu. Kui praegu saab juhatusse määrata suvalise välismaalase, kelle kohta Eesti riigil puuduvad igasugused taustandmed, siis e-residendi puhul on Eesti riik tema tausta kontrollinud, võtnud temalt biomeetrilised andmed jne.

Mis puutub Tartu Ülikooli analüüsis „E-residentsuse projekti tsiviilõiguslike riskide kaardistamine“ nimetatud riskidesse, siis seal võrreldi eelkõige kaht äärmust: praegust olukorda ja olukorda, kui äriühingu asukohanõue Eestis üleüldse kaoks.

Nii-öelda vahepealset võimalust, kus äriühingu registrijärgseks asukohaks peetakse Eestit, kuid juhatus ei pea Eestis asuma, Tartu Ülikool põhjalikult ei analüüsinud. Seega paljusid analüüsist võetud riske, mida rahandusministeerium oma kirjas nimetab, tegelikkuses ei eksisteeri.

Äriseadustikust kaotati 2011. aastal nõue, et vähemalt pool osaühingu või aktsiaseltsi juhatuse liikmetest peaks elama Eestis, mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis. Väljaspool nimetatud riike asuvate juhatuse liikmetega äriühingule kehtib kontaktisiku määramise kohustus.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus määratleb äriühingute teenuse pakkujana muu hulgas isikud, kes osutavad asukoha või tegevuskoha aadressi kasutamise teenust. Niisiis on praktikas neid muudatusi mõistetud selliselt, et äriühingu distantsilt juhtimine on Eestis lubatud. See tähendab, et kuigi tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab juriidilise isiku asukohana väga üldiselt juhatuse liikme asukoha, siis äriseadustiku loogika võimaldab äriühingul määratleda oma asukoht põhikirjas, mille õigsusest tsiviilkäibes lähtutakse.

On raske uskuda, et elukoha nõude kaotamisel eeldas seadusandja ja justiitsministeerium, et välisriigis elav ainus juhatuse liige hakkab äriühingu juhtimist puudutavate otsuste tegemiseks sõitma Eestisse. See oleks ebamõistlik ka ELi asutamisvabaduse seisukohast. Eestis eksisteerib juba praegu palju äriühinguid, mille faktiline juhtimiskoht ei ole Eesti ja neid tekib järjest juurde. Osa neist on väikesed ja teised kuuluvad rahvusvaheliste suurettevõtete hulka. Näiteks Microsofti ja Skype’i Eesti äriühingute juhatuses on Seattle’is elav Microsofti jurist Benjamin Orndorff. Kas Sven Sester ise kavatseb talle öelda, et „Ben, enam sa juhatuses ei tohi olla.“?

Jaanuaris 2016 oli äriregistri andmetel Eestis 16 420 sellist ettevõtet, kellel on ainult välismaalasest juhatuse liige. Neid andmeid võib igaüks osta hinnaga 2 eurot ettevõtte kohta. Rahandusministeerium ehk saab need justiitsministeeriumi allasutuselt tasuta kätte. Kas äriregister on teinud apsu, kandes kõik välismaal elavad juhatuse liikmed registrisse, ja kas neid ettevõtjaid ootab ees sundeemaldamine?

Nüüd, kus e-residentsuse projekt liigub täies hoos, ei saa kolleegidele kaikaid kodaratesse loopida. E-residentsuse projekt on parim, mis valitsusel on, ja see peaks olema erakondade ühine prioriteet.

Justiitsministeeriumi ametnikud on nüüd olukorras, kus justiitsministri kätte on jäänud valitsuspartnerite veenmine, et aetakse õiget asja. Tegemist võib muidugi olla rahandusministeeriumi ametnike apsakaga, mille väljatulekul rahandusminister end kiiresti korrigeerib. Sellist olukorda saaks tulevikus ära hoida nõnda, et igas ministeeriumis on entrepreneur in residence, kes ministrit nõustab ja apsakaid ette oskab näha.

Võime ka leppida sellega, et tegemist on kabinetivaikuses toimuva ametnike õigusteoreetilise vägikaikaveoga. Ma ei usu, et e-residentsuse projekt sellest seisma jääb. Äriregistril pole praeguses õiguspraktikas alust keelduda registreerimast osaühingut, millel on e-residendist asutaja ja juhatuse liige. Seadus ei sätesta mingit normi, kuidas juhatuse Eestis asumist tuvastada. Elu läheb edasi senisel kujul, kui just ei avastata, et üks keeld veel puudu seadustest.