Ootan rõõmsat pensionipõlve

Viimastel aastatel kuuleb mitmest globaalsest suurettevõttest, kes on otsustanud oma tugikeskuse tuua Eestisse. Selle nimekirja nimekamad tegijad on näiteks G4S, Kühne+Nagel, Statoil, Stora Enso, aga ka mullu esimese India ettevõttena siia oma IT-keskuse toonud HCL, kelle käive ulatub 6 miljardi USA dollarini.

Meid küll huvitab eelkõige, palju nad pakuvad eestlastele tööd, kuid arvestades, et seisame silmitsi üha kasvava tööjõupuudusega, tuleks hoopis rohkem vaadata, kui palju neil õnnestub meelitada mujalt riikidest inimesi siia töötama. Palju siia tulnud välisettevõtteid ütleb, et neid paelub siinne talendikas tööjõud, samas peavad nad arvestama, et palju talente on Eestist lahkunud ja neid, kes siia jäänud, ei saa pikalt ühest ettevõttest teise solgutada.

HCLi esindaja Rahul Singh tunnistas mullu Tallinnas IT-keskust avades, et kuigi nad plaanivad selle aasta lõpuks palgata vähemalt 100 inimest, eeldavad nad, et üksnes 60% neist on leitud kohalikult turult, kusjuures selle all ei pea ta silmas ainult Eestit. Eelmisel nädalal siin oma tugikeskuse avanud arvato Financial Solutions loodab sama palju inimesi palgata kolme aastaga, kuid nemadki on valmis selleks, et kõiki neid inimesi ei pruugi leida Eestist.

Seega – mida rohkem need välisettevõtted suudavad siia meelitada välistööjõudu, suudavad pakkuda häid töötingimusi ja veenda, et Eestis on ka hea elada, seda kindlam on minusuguste tööealiste tulevik. Kui veel 20 aastat tagasi oli statistikaameti andmetel ühe pensionäri kohta ligikaudu neli tööealist inimest, siis praeguseks hoiab ühte pensionäri üleval umbes kolm tööealist inimest, 20 aasta pärast ainult kaks. Selleks ajaks, kui mina pensionile lähen, on eurostati andmeil ühe pensionäri kohta 1,87 töötavat inimest. Pole just kuigi rõõmustav või mis?

Vähe sellest, et tööealiste inimeste maksudest sõltub pensionäride sissetulek, nii hoitakse töös ka vajalikke teenuseid, alustades arstiabist ja lõpetades kas või kauplustega. Tõenäoliselt ei suudeta vajalikku hulka lahkunud talente kodumaale tagasi meelitada, veel vähem panna neid kõiki meeletult lapsi sünnitama. Kuidagi aga on vaja tulevikus pensionäre ülal pidada. Ei saa muidugi välistada, et meie pensionisüsteemi ootab totaalne reform ja praegune olukord muutub kardinaalselt. Kuid piisavat hulka tööealisi inimesi on meil vaja sellest hoolimata.

Selleks aga, et välismaalased tahaks meie majandusse panustada, tuleks lahti saada lokkavast ksenofoobiast ja riik peaks natukenegi pingutama, et oma hirmunud kodanikele selgitada, et iga Tallinna tänaval liikuv võõra välimusega võõrast keelt kõnelev inimene ei kuku siin naisi vägistama või eesti kultuuri välja suretama.