Kõrvalt paistab Eesti haige ja vihane

Suursaadikud ja välisettevõtjad sekkuvad riigi siseellu väga harva. Ei meenugi, millal viimati oleks meie liitlased ja sõbrad sedavõrd kriitiliselt ning korduvalt Eesti suunas näppu vibutanud. Ometi on see viimase paari-kolme kuu jooksul juhtunud juba kaks korda.

Esimene kord oli eelmise aasta lõpus, kui välisettevõtjad hoiatasid, et Eesti kaotab atraktiivsust sihtkohana investeeringutele, töötajatele, üliõpilastele, diplomaatidele ja sõjaväelastele, kui sallimatus süveneb ja jätkuvad rünnakud välismaalaste vastu.

Toona kirjutasid Austria, Ameerika, Suurbritannia, Taani, Soome, Saksamaa, Hollandi, Norra ja Rootsi kaubanduskoda Eestis, et tunnevad muret Eestis leviva võõraviha pärast ajal, kui Eesti valitsus peaks tegelema talentide meelitamisega Eesti tööjõupuuduses kannatavatesse sektoritesse. Ajal, kui Eestisse pole jõudnud veel ühtegi oodatud pagulast, langevad verbaalsete, aga ka füüsiliste rünnakute ohvriks need, kes on teistsugused.

Näib, et selle probleemi olemasolu on hakatud mõistma. Võõraviha vastu võtsid äsja vabariigi aastapäeva kõnes sõna nii president kui ka peaminister. Delfi tõstis esile 98 Eestis elavat rahvust, kes siin edukalt toimetavad. Tõsi, jätkuvad ka tõrvikrongkäigud välja mõeldud ja nähtamatu vaenlase vastu.

Teine kord oli veebruari alguses, kui Ühendkuningriigi, Soome ja Ameerika Ühendriikide suursaadik esitasid riigikogu põhiseaduskomisjonile pöördumise, milles kutsusid Eestit üles HIV epideemia ulatust tunnistama ja looma probleemi lahendamisele pühendunud erikomisjoni. „Esialgu levis nakkus suuremas osas süstivate narkomaanide seas, ent 2014. aastal oli sellisel teel saanud HIV vaid 23 protsenti uutest nakatunutest, ligi pooled nakatumised leidsid aset heteroseksuaalse vahekorra tagajärjel,“ tõid suursaadikud välja.

Enamgi, terviseameti statistika näitab, et sisuliselt igal argipäeval nakatub Eestis keegi HIVi. Kokku on Eestis HIV nakkuse kandjaid ligi 9300. Eesti on selle näitajaga maailma tipus. Kui meil registreeritakse aastas 100 000 elaniku kohta umbes 25 uut HIV-juhtu, siis Euroopas keskmiselt 6 uut juhtu. Epideemia on küll vaibunud, kuid pole kuhugi kadunud.

Meil on kaks valikut. Peita pea liiva alla ja targutada, miks nad sekkuvad meie asjadesse, või öelda, et ega nemad sellest midagi ei tea. Aga mulle tundub, et targem on nõu kuulda võtta. Sellest õppida ja olukorda parandada. Tegu on ju meie liitlaste ja sõpradega. Välisettevõtjate ja suursaadikutega, kes ei muretse oma maine või isikliku kasu pärast, vaid on siiralt mures Eesti ja eestlaste pärast. Ja see teeb ju ainult rõõmu.