500 euro eest 1000eurone kinkekaart

Kui te oleksite kaheksa aastat tagasi teinud soliidses seltskonnas avalduse, et aastal 2016 on kuue kuu euribor miinusmärgiga ning naftabarrel kaupleb kolmekümne dollari lähedal, oleks teid hea õnne korral lihtsalt veidrikuks peetud, halvemal juhul aga rangete reeglitega asutusse ravile suunatud. Täna tundub tollal viie protsendi lähedale ulatunud Euroopa pankadevahelise laenuturu keskne baasintressimäär ning neli korda kallim naftahind täieliku müsteeriumina.

Sada kuud tagasi alustas kettaheitja Gerd Kanter ettevalmistusi oma elu edukaimaks hooajaks, mis tipnesid olümpiavõiduga Pekingis. Hiinlased olid kodusteks pidustusteks aastaid valmistunud ning investeerisid rauda ja betooni müstilisi summasid. Toorainete hinnad tegid tugeva nõudluse najal üha uusi tippe ning Hiina majandus kasvas üle kümne protsendi aastas. Pangad finantseerisid aktiivselt suuri taristuprojekte, mis kasvatas nii nende laenuportfelli mahtu kui ka intressitulu. Kiire inflatsioonitempo ning kinnisvarahindade buum sundis keskpanku likviidsuskraane vaikselt kinni keerama. Sellega ei jõutud aga väga kaugele, sest globaalse haardega USA finantsettevõtte Lehman Brothers ootamatu pankrot rivistas maailma rahapoliitika kujundajad seninägematutele radadele.

Täna valmistub Gerd Kanter taas olümpiamängudeks, mis seekord toimuvad Rio de Janeiros. Erinevalt hiinlastest on aga brasiillased suurvõistluste korraldamisega tõsises hädas, kuna riigi majandusolukord on kohutav. Vasakpoolsete vaadetega president Dilma Rousseff on oma tegevusega ehedalt tõestanud sotsialistliku majandusmudeli läbikukkumist. Kõrge inflatsioon, suur tööpuudus, sagedased korruptsiooniskandaalid on märksõnad, mis tulevikus tema valitsemisaega meenutama jäävad. Lisades siia juurde Hiinast alguse saanud lõppnõudluse nõrgenemise ning jahenemise globaalses kaubavahetuses, on eeldused täiuslikuks tormiks justkui loodud.

Loomulikult on ilmateadet pingsalt jälginud ka kõik maailma olulisemad keskpangad, kes oma sõnumites on ikka ja jälle üha veenvamalt rõhutanud, et süüdi ei ole mitte halb ilm, vaid ebasobiv riietus. Euroopa Keskpanga presidendi Mario Draghi 2012. aastal vahetult enne Londoni olümpiamänge antud lubadus teha euro kaitsmiseks mida iganes meelitasid inimesed küll korraks õue üle pika aja sinna ilmunud päikest nautima, kuid idakaarest ilmunud tormituuled sundisid nad taas tuppa külma eest pakku.

Super-Mario ei andnud alla ning asus inimesi hirmutanud pilvi kokku ostma. Raha oli tal selleks piisavalt ning vajadusel sai seda alati piiramatult juurde trükkida. Super-Mario teadis, et ta peab ostma kokku nii palju pilvi, et inimesed tuleksid jälle õue, tunneksid end turvaliselt ning asuksid taas normaalselt tarbima ja majandama. Super-Mario seadis endale isegi konkreetse numbrilise eesmärgi - inflatsioon peab maksku mis maksab tõusma kahe protsendi peale. Talle ei meeldinud kommertspangad, kes ei laenanud tema arvates piisavalt raha inimestele edasi, ning ta otsustas neid karistada, hakates raha liigselt kinni hoidvaid panku maksustama.

Kommertspangad olid segaduses. Nende sajandeid töötanud ärimudel oli ühtaegu surve all. Vana kooli pankurid oli harjunud laenama kolme protsendiga raha sisse, lisama sellele kolm protsenti marginaali ning suunduma kell kolm golfiväljakule. Kõik oli toiminud – laenuportfellid kasvasid, halbu laene oli vähe ning kliendid, aktsionärid ja töötajad olid leidnud mõistliku rahulolu tasakaalu. Nüüd tuli aga kusagilt keegi libeda jutuga itaallane, kes ajas euribori miinusesse, sundides neid samal ajal üha enam laenama. Saabunud oli äraspidine maailm. Super-Mario tegevuse tulemusena oli tekkinud olukord, kus laenuvõtja oleks teoreetiliselt pidanud maksma tagasi vähem laenu kui algses laenulepingus kirja sai pandud. Pankurid, kes sajandeid olid rõõmustanud deposiitide kasvu üle, hakkasid neid vihkama, sest neile tuli üha enam peale maksta.

Kõigist pingutustest hoolimata pankade laenumahud ei kasvanud ning deflatsiooniline keskkond püsis. Super-Mario otsustas teha viimasele meeleheitliku sammu ning pankadele rahajagamise asemel suunas ta värskelt trükitud raha otse inimestele. Täpsemalt sai iga ELi kodanik osta 500 euro eest tarbekaupade soetamiseks mõeldud 1000eurose kinkekaardi. See oli kaval nõks, mis meelitas paljusid kohe 500 eurot tarbimisse suunama, et oma ostule topeltvõimendus saada. Laovarud hakkasid vähenema, kasvanud nõudlus parandas tööhõivet ning kahe protsendini tõusnud inflatsioon võimaldas keskpankadel taas rahapoliitikat normaliseerima asuda.