Jaak Roosaare tuleb vanglasse saata

Just varavastaste kuritegude tõttu vanglamüüride taha sattunud on need, kellel oleks (seaduslikult) rikkaks saamise õpetusest palju võita ning riik peaks seda oluliselt enam soodustama. Julgen oletada, et finantsvabaduse poole pürgiv investor läheb üsna väikse tõenäosusega kellegi kuuri alt muruniidukit või trepikojast jalgratast näppama. See poleks lihtsalt pragmaatiline.

Justiitsministeeriumi 2014. aasta Eesti kuritegevuse ülevaate järgi moodustasid suurema osa registreeritud kuritegudest just varavastased kuriteod (53%), järgnesid isikuvastased (18%) ja liikluskuriteod (9%). Kuriteoliikidest registreeriti kõige enam vargusi (15 738 kuritegu).

Antud statistika põhjal ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi – üks inimene võib toime panna ka 100 vargust ja kaugeltki kõik kurjategijad ei lõpeta trellide taga. Fakt on aga see, et varastamine on kaugelt kõige popim patt ning et vange on meil Eestis veebruari seisuga kõigi vanglate peale kokku ligi 3000 ja kriminaalhooldusaluseid pea 5000.

Mis siis ikkagi kriminaale iseloomustab ja neid kurjale teele kihutab? Kui jätta kõrvale kümned teised mitte tingimata vähem olulised faktorid alates geneetilisest eelsoodumusest, vaesusest, sotsiaalsetest mõjudest ja sisemisest kutsumusest kuni kes teab milleni, torkab kriminoloogias silma üks põhjus, mida seostatakse sageli halvale teele minekuga. See on napp enesekontroll.

Lihtsalt ei suudeta või ei taheta vastu panna kiusatusele saada vaatamata riskidele võrdlemisi lihtsa vaevaga vahetult vaevatasu ning just kiiret kasu kuritöö üldjuhul ka tõotab. Seega ajavad vähemalt osalt vargile paljuski sarnased põhjused, mis peituvad muugi riskikäitumise taga, alates autoga kihutamisest, kaitsmata vahekorrast kuni mängurluse ja joomarluseni. Valem on ikka üks: väike vaev = kohene tasu. Tasu ei pea olema sugugi rahas mõõdetav, vaid võib vabalt olla kiire kaif. Finantskäitumises tähendab selle valemi rakendamine kindlat kiirteed vaesusesse.

Roosaare õpik propageerib lihtsas keeles vastupidist: täna tuleks elada oluliselt alla oma võimete, et olla homme finantsiliselt vaba. Sealjuures pakub autor lollikindla valemi – säästma peaks 50% oma sissetulekutest ning ülejäänud tuleks sedamaid investeerida passiivset tulu pakkuvatesse varadesse. Saadud passiivne tulu tuleks omakorda re-investeerida uuesti passiivset tulu pakkuvatesse varadesse. „Korda protsessi, kuni tulud ületavad kulusid ja oledki rikas!“ õpetab ta.

Rikkaks saamise valem on niisiis varga omale vastupidine. Suur vaev = tasu kauges tulevikus. Kokkuvõttes aitab seda saavutada üksnes tugev enesekontroll. Loomulikult ei loo ma endale illusioone, et pärast mõne finantsõpiku lugemist või koolitusel osalemist kõik kaagid kohemaid ausale teele pööravad. Kaugel sellest. Küll võib rahaõpetus anda vajaliku positiivse tõuke esimese sammu astumiseks. Seda enam, et praegu on see vanglates selgelt vaeslapse rollis.

Justiitsministeeriumi teatel antakse vanglates finantsharidust üksnes üldhariduse ja kutsehariduse raames, ühtki majandus- ega investeerimisklubi neis ei tegutse. Sestap pole ka üllatus, et finantsõpikud ei kuulu kinnipeetavate lemmikute hulka. Tartu vangla kinnitusel on nende raamatukogus populaarsed ennekõike sõnaraamatud ja keeleõpikud, palju laenutatakse ka erinevaid raamatuid kutseõppest – keevitamisest, ehitamisest, mesindusest. Sekka tehnika- ja teaduskirjandust ning ajaviiteromaane.

Isegi kui mõni vang investeerimispisikuga nakatuks, poleks tal kuni vangipõlve lõpuni oma huvile just palju väljundit, sest internetipangale on tema ligipääs piiratud – ta ei saa ise arvutis ülekandeid teha, vaid esitab vanglale selleks vastavad kirjalikud dokumendid.

Olgu nii. Häda pärast võib ju anda konto paroolid mõnele vabaduses viibivale pereliikmele või sõbrale ja lasta tehinguid enda eest teha. Just nii talitab ka San Francisco lahe kaldal asuvas San Quentini vanglas viibiv Curtis Carroll, kes avastas aktsiaturu enda jaoks juhuslikult vanglamüüride taga ja on aastatega kuulsust kogunud kohaliku investeerimisguruna.

Mõrvaga päädinud röövikatse kaasosalisena juba viimased 20 aastat trellide taga viibinud Carroll on saanud kongis hüüdnimeks Wall Street. Ta jagab lahkesti finantsnõu nii kaasvangidele kui ka valvuritele ning tema tegemisi on kajastanud mainekad finantsväljaanded.

„Ma ei suutnud uskuda, et selline ligipääs sedasorti rahale võib olla kõigile kättesaadav,“ muljetas ta mullu USA uudistekanalile NPR. „Kõik peaksid seda [investeerima] tegema. Ja see on seaduslik!“ Näide on seda markantsem, et noorukina vanglasse sattudes oli ta kirjaoskamatu. Praegu annab Carrollile investeerimisel konkurentsieelise seegi, et erinevalt vabaduses viibivatest börsihaidest ta ajanappuse üle nuriseda ei saa.

2015. aastal osalesid Eesti vangid ja kriminaalhooldusalused enim eluviisitreeningus, individuaalprogrammis „Õige hetk“ ja liiklusohutusprogrammis. Aasta varem olid popid ka viha juhtimise programm ja sotsiaalsete oskuste treening. Miks mitte pakkuda kinnipeetavatele välja ka üks korralik rahajuhtimise treening? Esimese loengu võiks anda investor Toomas.