Abistamise kramp

Esmaspäeval rääkis Kanal 2 „Kodutunde“ saates oma loo noor naine, kes oli kuude viisi talunud jõhkrat füüsilist ja vaimset piinamist ning vangistamist oma partneri poolt. Jättes kõrvale piinajale määratud karjuvalt leebena näiva karistuse, jäi kummitama kirjeldus, kuidas ohver ühel talvel paljajalu korteri seinte vahelt õue põgenema pääses, kodumaja ees appi karjus ja naabreid akendel ning rõdudel küll liikumas nägi, kuid appi ei tulnud ometi keegi. Tema vangistus jätkus.

Appi minemata jätnud inimesi on lihtne hukka mõista, aga neid on võimalik ka mõista. Karjumine, paanikas naine õues. Mis toimub? Kui õudne! Mida teha? Kas keegi juba aitab teda? Äkki lihtsalt purjus inimeste tüli? Mida ma üldse teha saan? Mis siis, kui seal on ka ohtlik ründaja? Turvaline on helistada politseisse. Aga mida ma neile ütlen? Et keegi karjub õues appi? Kas nad tulevad? Ja millal? Küllap keegi juba helistas ka. Oh, karjumine juba vaibuski, nojah siis.

Abistamise kramp võib tekkida paljudel juhtudel. Karjed, sõim, matsud, keegi muugib mõnd autot või maja, keegi kerjab, lamab tänava ääres, nutab lahinal, on autoga teelt välja sõitnud jne. Mida teha? Ja kas teha? Kas on minu asi sekkuda?

Mina leian, et abistamist tuleb õpetada. Seda tuleb õpetada kodudes ja miks mitte ka kollektiivides, kuid eelkõige koolides, kus noored end iseseisvaks eluks ette valmistavad, olenemata koduse toe ja eeskuju tugevusest või nõrkusest.

Kramp tekib ehmatava või tavatu olukorraga kokku puutudes enamasti. Muidugi on neid, kes alati ja kohe käised üles käärivad ning appi tõttavad. Kuid järelikult on nad seda õppinud. Oma osa võib siin olla loomuomadustel, aga kuskilt on kindel abistaja saanud kaasa otsustavuse sekkuda, mitte ainult sellele mõelda.

Ilmselt pole kellelegi päris võõras politseinike ja päästjate õpetus, et kutsuge abi ja ärge end ohtu seadke. Hoiatatakse ka omakohtu eest. Ja see on absoluutselt õige. Ent kuidas tunda ära olukordi, millele reageerida? Millal ja kuidas ka ise olukorda sekkuda, kohe ja füüsiliselt abikäsi ulatada? Tuleb astuda samm edasi, et abistamise õpetus oleks süsteemne, mitte juhuslik. Ja et õpetus tuleks meelde ka ärevas olukorras, kus on vaja kindlust tegutseda.

Ma ei tea, kas tol kirjeldatud masendaval juhtumil ühe Eestimaa kortermaja ees keegi üldse politseisse helistas või muul moel tegutses. Tean vaid, et piinatu jäi abita.

Usun, et hästi läbimõeldud ja süsteemne abistamise õpetus võiks inimesi päästa. Paljugi jääb kõhkluste, hirmu ja teadmatuse taha, mitte ei takerdu pelgalt sellesse, et potentsiaalne abistaja on ükskõikne. Abistamist saab õpetada ja õppida.