Eesti Sampo: Soome tunnel Euroopa rahaga

Eesti ei vaja mitte Nokiat, vaid oskust endale Sampo meisterdada. Vähemalt ühe ühiskonnale heaolu pööritaja tükid on aastajagu maas vedelenud, ilma, et keegi neid oleks siiani taibanud üles korjata ja kokku sobitada. Võibolla ongi juba hilja seda teha, aga kui mitte proovida, siis vähemalt mõelda võiks ikkagi.

Ühelt poolt on meil virmalistena veiklev idee tunnelist Tallinna ja Helsingi vahel, mis viimaste kuude jooksul on selgemaid piirjooni omandanud. Selle aasta algusest on olemas isegi memorandum kahe valitsuse ja linnavõimu esindajate allkirjadega. Teiselt poolt on meil Euroopa Keskpanga (EKP) varaostukava, mille raames EKP on 2015. aasta märtsist ostnud iga kuu ligikaudu 50 miljardi euro eest n-ö järelturult erinevaid riigi-, institutsiooni- ja üha enam laiemalt avaliku sektori võlakirju. Eesti Panga osa sellest moodustab ligikaud 120 miljonit eurot. Varaostukava eesmärk on vabastada erainvestorite raha majanduse elavdamiseks (ja inflatsiooni tõstmiseks kahe protsendi lähedusse). Kava töötab, ütleb EKP, aga aeglaselt. Seetõttu on teda pikendatud vähemalt 2017. aasta märtsini ning ostukõlbulikuks kuulutatud ka munitsipaal- ja regionaalvõlakirjad.

Eesti, nagu teada, võlakirju ei müü. Seetõttu pole Eesti Pangal neid võimalik ka järelturult osta. Küll on saadud luba osta riigiettevõtte Elering võlakirju ning seda ongi tänaseks ligi 53 miljoni euro eest tehtud. Ülejäänud limiit, 1,3 miljardit, on mahutatud institutsionaalsetesse fondivõlakirjadesse. Erilist kasumit sealt oodata pole, peamine kaalutlus näib pigem olevat krediidiriski võimalikult madalana hoidmine. 

Hinnanguliselt 13 miljardit eurot maksva (summa kasvaks kindlasti töö käigus) ja aastakümneid nõudva tunneliprojekti käimajooksmine võib näida hoopis teises mõõtkavas ettevõtmisena kui sajakonna miljoni mahutamine kuust kuusse paari aasta jooksul. Aega on vähe, projekt suur, tehnoloogilised väljakutsed pretsedenditud, koostöö riikide vahel keeruline. Ometi teame nüüd, et Eestil tuleb EKP rahatrükkimise käigus leida koht ligi kolmele miljardile, kui mitte rohkemale (varaostukava võib veelgi pikeneda). See tähendaks kolme miljardit eurot väga soliidset stardikapitali. Eleringi kogemust arvestades oleks pool sellest otseselt (võlakirjaturu kaudu) investeeritav riigiettevõttesse Sampo ning ülejäänutki annaks kindlasti projekti servadesse suuremal või vähemal määral sihipäraselt panustada. Korrutagem see summa nüüd vähemalt kahega sellel mõistlikul (ja vajalikul) eeldusel, et ka Soome käe külge paneb – ja saame käestlastud sajandi võimaluse. Või, kui me oma pardid väga kiiresti ritta saaksime, võib-olla pool peaaegu käestlibisenud võimalust. Ka aastajagu EKP „tasuta“ raha ulatuks Eesti poolt üksi miljardi taha.

Siin on koht vahemärkuseks või isegi mõtiskluseks. Miks on Eesti sisuliselt ära öelnud oma naftafondist? Riigi konservatiivsust võla võtmisest keeldumisel võib mõista, kuigi ettevõtluskeelde tõlgituna tähendab see otsesõnu, et meie muidu väike, tegus ja uuenduslik ühiskond lihtsalt ei usu, et ta suudaks odavat raha ilma näppe kõrvetamata millekski heaks ja tulusaks ära kasutada. Millegipärast on meisse riigina (küll mitte eraisikutena!) väga sügavale istutatud tõnissonlikult luterlik usaldamatus krediidiinstitutsiooni vastu. Ja ometi on krediit globaalse majanduse tingimustes majandusliku dünaamilisuse peamine mootor – sellisegi eeskujuliku luterlase nagu Saksamaa näitel (mis ostab muidugi EKP rahaga oma võlakirju).

Eesti Panga president Ardo Hansson ütles 21. septembril 2015 riigikogu ees, et võla võtmisele eelistatakse Eestis rahavarade kasvatamist, kuna rahvastik vananeb ja eurotoetused vähenevad. Teisisõnu, riigi loogika on meil täpselt vastupidine sellele, mis oleks ratsionaalne vabaturul – raskete aegade hirmus õmble raha madratsisse See ei ole kriitika Hanssoni aadressil, kes ei ole poliitik. Küll aga on just poliitikud need, kellelt ootaks visiooni, horisontide uurimist, võimaluste äratabamist – loomulikult mitte riigi ja rahva tulevikuga rapsimist, aga selle vaagimist eesmärgiga meie olemasolevatest edueeldustest viimane võtta. Eesti rahavarud on maailma mastaabis tillukesed. Kui tuleb suur kriis koos kontinendi destabiliseerumisega, on meil ikka kaks varianti – kas nad järk-järgult ära kulutada või kuidagi investeerida, et kauem vastu pidada. Mis toob meid tagasi küsimuse juurde: miks siis mitte investeerida kohe, võimalikult vara, meie eneste poolt põhjalikult läbi kaalutud ja EKP poolt naeruväärselt soodsaks tehtud tingimustel?

Siin on kaalul enam kui majapidamisliku üliettevaatlikkuse printsiip. Valitsustel on (mõistlikkuse piires) moraalne kohustus kasvatada ühiskonna heaolu tema eeldustest ja võimalustest maksimaalset võttes. Teiseks, Eestil on EKP rahatrüki kontekstis kohustus mitte esmajoones enda krediidiriski maandada, vaid vabal rahal lasta võimalikult hästi majandusse liikuda. Kui see majandus on meie enda oma, siis seda parem. Kolmandaks ja kõige olulisemalt: meil tuleb järeltulevatele põlvkondadele jätta mitte tasakaalus bilanss, vaid võimalikult kõrge heaolu.

Naastes projekti Sampo juurde – Hansson rõhutas oma kõnes riigikogu ees, et riiklikud investeeringud peavad äriloogika ja ELi reeglite kohaselt laenatud raha tagasi teenima. See tähendab, et me ei saaks (vähemalt tänase eetika loal) võtta laenu ja näiteks tanke osta. Aga asja ilu ongi selles, et Sampo oleks äärmiselt tulus projekt. Kirss tordi peal on, et kui tõesti vaja, siis oleks ta tehtav ka ilma otsese riigivõlata. Eleringile võiks teoreetiliselt kulutada poole Eesti limiidist, ütles Hansson ülalviidatud kõnes. Järelikult võiks sama teha hüpoteetilise riigiettevõttega Sampo. Siia võiksid lisanduda Tallinna ja Viimsi valla sihtotstarbelised Sampo laenuinstrumendid. Valitsuse mure EKP rahatrükki piieldes on mõistetav: krediidirisk jääb valitsuse kanda, see on oht riigi stabiilsusele. Aga niimoodi annaks riski leevendada peaaegu olematuks. Ei maksa ka unustada, et ELi enese hiljutine praktika on näidanud, kuivõrd palju lihtsam on laenude restruktureerimine (ehk vajadusel sisuliselt korstnasse kirjutamine) n-ö perekonnaringis, kus valitsuse peamine kreeditor on kodused pangad – või veel parem, keskpank.

Tegemist ei oleks päris tühjalt kohalt alustamisega. Briti-Prantsuse Channel Tunnel on veidi alla 50 km pikk ja läks maksma 9,5 miljardit naela ehk tänases rahas 11-12 miljardit eurot. Pikka aega tegutseti kahjumis, aga 18 aastaga jõuti n-ö musta ja hakati dividende maksma. Kogu ettevõtmine polnud muidugi meelakkumine, aga nagu üles konsortsiumi juht eelmisel aastal projekti 20. sünnipäeval: „Täna ei oskaks me ilma tunnelita hakkama saada.“ Ja pange tähele, vahepeal „restruktureeriti“ 5 miljardi naela ulatuses laene. 

Hellinna (või Talsinki) tunneli tänane hinnanguline panus Eesti majandusse oleks pool protsenti SKTst, Soome puhul isegi kolm protsenti. Me räägime seega ligikaud 1,5 miljardist eurost aastast, tõenäoliselt rohkemast, kui arvutaksime sisse tunneliehitusse pandud raha tagasiulatuva mõju avaliku ja erasektori tuludele alates tööhõivest ja lõpetades rahvusvahelise tähelepanuga. Eesti vaatepunktist ja tunneli tänast loogikat arvestades liituks tuludele edasiste soome turistide lisandumine neile suures joones miljonile, kes praegu aastas meie majutusasutuste teenuseid kasutavad ning kelle pealt riik hakkab peagi aktsiisilisa teenima. Sama kehtib alkoholiturul: ligi 80% Eestit külastavatest soomlastest ostab kaasa alkoholi, mille aktsiisitõus meil Exceli tabelite marginaale aitab täita. 

See kõik on muidugi küüniline omakasu. Hoopis mõjusam ja silmapiiri avardav argument võiksid olla kõikvõimalikud innovatsioonivõimalused. Jah, tegemist oleks maailma pikima merealuse raudteetunneliga, kuid see tähendaks ka võimalust katsuda tehnoloogia piire. Me elame üha lähemal ajastule, kus võimalik on kõik, millest mõelda osatakse. Taevas võiks siin olla piiriks, nagu ütlevad ameeriklase, kasvõi Elon Muski Hyperloop-ideeni välja, milles survestatud kapslid hakkavad õhkpadjal ja induktsioonimootoritel peagi tegema katsesõite, et ühel päeval pakkuda tuhandekilomeetrise tunnikiirusega transporti Los Angelese ja San Francisco vahel. Eesti uuenduslik renomee ja Soome tõestatud track record ehk kogemus peaksid tehnoloogilise innovatsiooni maale – või vee alla –  toomise tegema tunduvalt lihtsamaks kui mujal maailmas.

Võti olekski koostöö Soomega. Üksi ei tuleks projekt Sampo loomulikult kõne allagi. Kahekesi kolme- või neljakordistuks algkapitali hoovaefekt, kui Soomegi panustaks oma võimetele vastavalt ning Helsingi annaks oma osa. Majanduslik huvide kalkulatsioon on mõlemapoolne, aga koostööhorisont ei peaks kindlasti sellesse sulguma. Tegemist oleks ajaloolise võimalusega ehitada „Soome sild“ ühiskondade vahele, mis mitte üksnes ei pöörita kummalegi rikkusi ja paremat elu, vaid seob neid ka kokku nagu ei kunagi varem. Eestil oleks siit liialdamata võita maa ja ilm: alates ühiskondevahelisest otsekontaktist kuni ehk reaalse liitlassuhteni kunagi kauges tulevikus. Alustada võiksime praktilisest: kas või näiteks sellest, et kui me oma võlakirju ei müü, ostkem siis Euroopa rahaga Soome omi, selle asemel, et matta see taha hallidesse tähenduseta fondidesse. Investeerigem naabri tulevikku. See saab olla vaid hea investeering, kasvõi sellepärast, et – olgem ausad – võimalus, et Soome ei saa võlaga hakkama, pole majanduslikult tõsiseltvõetav.  Ning lootkem, et Soome on nõus investeerima meiegi tulevikku.