Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kokkuhoidlik Eesti

08. märts 2016, 07:00
LHV majandusekspert Heido Vitsur.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160308/OPINION/160309777/AR/0/Heido-Vitsur.jpg

Eesti peab hakkama otsima uusi allikaid, kuidas katta kasvavaid tööjõukulusid, kirjutab LHV majandusekspert Heido Vitsur.

Väide, et Eestis on maksud (eeskätt aga tööjõumaksud) kõrged ning et see vähendab meie konkurentsivõimet, on õige. Kuid mitte täiesti, ja seda mitmel põhjusel.

Maksud, eriti aga sotsiaalmaksud, moodustavad SKTst üpris suure protsendi. OECD hinnangul vastavalt 31,8% ja 11%. Paraku saab üht või teist arvu pidada suureks või väikeseks üksnes võrdlustes.

Võrrelgem Eesti maksukoormuse suuruses parema selguse saamiseks OECD riikide maksukoormust. Kuigi ka sellesse rühma kuuluvad riigid pole ühesugused, on meil end nendega õigem võrrelda kui kõikide Euroopa või maailma maadega. Pealegi sobib Eesti sellesse konteksti hästi. Me pole siin sugugi kõige viletsamad. 4–5 OECD maad on oma võimalustelt meist kindlasti taga ja 2–3 meiega sarnasel tasemel. Liiatigi soovime me jõukamatele järele jõuda.

Praegu on 34 OECD riigi keskmine maksukoormus SKTst keskeltläbi 34% (kuivõrd värskemaid võrreldavaid andmeid pole, leppigem 2013. aasta andmetega). Eesti on keskmisest mõnevõrra kokkuhoidlikum, me saame hakkama 32%ga. Paraku ei või unustada struktuurifondide raha, mis on pikka aega võimaldanud meil maksukoormust hoida madalamal tasemel, aga ka seda, et peagi saabub aeg, kui Euroopa tugi hakkab vähenema. Peame võimalikke maksumuudatusi kavandades sellele mõtlema juba praegu.

OECD riikide maksukoormus kõigub praegu Mehhiko 19,7%st Prantsusmaa 45%ni SKTst, see erineb 2,3 korda. Euroopas on erinevus tunduvalt väiksem: ainult 1,55 korda Iirimaa ja Prantsusmaa vahel. Tegelikult ei ütle need arvud midagi, sest enamikul juhtudest põhjustavad riikidevahelise maksukoormuse suure erinevuse sotsiaalkulutuste finantseerimise erinevad põhimõtted, mitte selleks kuluva raha maht. Ühtedes riikides käib asi maksusüsteemi kaudu ja teistes mitte, ühtedes on maksjaks ettevõtjad, teistes töötajad ja kolmandates on kasutusel kõik võimalused. Sotsiaalmaksude suurus OECD riikide SKTs varieerub 0% ja 17% vahel.

Muud allikad

Kuid sotsiaalkulutuste osatähtsus ja maht ning nende majanduslik mõju ettevõtlusele sellest eriti ei sõltu. Vanurite ülalpidamiseks ja tervisele vajaliku raha hulga määravad teised tegurid, eelkõige demograafiline olukord, rahvatervise seisund, valitsevad tõeskpidamised ja moraal. Igal juhul makstakse see kõik kinni majanduses loodud lisandväärtusega. Kas valitsuse vahendusel või ilma, aga rahata siin hakkama ei saa.

Nii näiteks peabki USA üle poole riiklikest sotsiaalkulutustest katma muude allikate kaudu, sest sotsiaalmaksudega saadavast 9%st ei jätku kuidagi SKTst 20%ni ulatuvate sotsiaalkulutuste katmiseks. Kuivõrd Austraalias sotsiaalmaksu ei tunta, kannab seal sotsiaalkulude koormat sellevõrra suurem töötasu.

Kui jätta ülejäänud OECD riikidest oma sotsiaalsüsteemide poolest peaaegu diametraalselt erinevad Mehhiko ja Tšiili vaatluse alt välja, siis on Eesti siiani osanud oma sotsiaalkulutustega odavalt hakkama saada. Kõik meie sotsiaalkulutused (OECD definitsiooni järgi kõik pensionid, toetused, abirahad, tööturumeetmed jne) on viimasel ajal mahtunud 14% ja 16% vahele. OECD keskmine on seevastu 21,7% ehk veerandi võrra rohkem.

Lisaks palgale ja sotsiaalkuludele on tööjõuga vahetult seotud tervishoiukulud. Eestis kulutatakse tervisele sisetoodangust keskeltläbi 6% ja nii väikeste kulutustega oleme oma meditsiiniga mitte ainult OECD riikide seas, vaid kogu maailmas kõige kuluefektiivsemate hulgas. Me kulutame tervisele isegi vähem kui üliõhukese valitsussektoriga 7,3% kulutav Tšiili, rääkimata siis 16,4% kulutavast USAst või 10,9% kulutavast Prantsusmaast. Kui kõik inimese vahetu toimetulekuga seotud kulud kokku võtta, oleme OECD Euroopa riikide seas sotsiaal- ja tervisekuludelt kõige kokkuhoidlikumad ja küündime napilt 70%ni keskmisest.

Kulu raske alandada

Seega ei saa me oma konkurentsivõime suurendamisel teha erilist panust sellele, et meil on võimalik tööjõuga seotud kulutusi eriliselt alandada. Pigem peame arvestama sellega, et need kulud hakkavad vastupidiselt meie soovidele kasvama just niisama, nagu praeguses majandusolukorras jätkab majandusliku loogika vastaselt kasvamist keskmine palk. Pigem peame oma tähelepanu pöörama sellele, mida ette võtta selle kasvu piiramiseks, ja ka sellele, kuidas oleks võimalik neid kulutisi katta teisiti (näiteks muude maksude abil).

Üks võimalus on korduvalt pakutud sotsiaalmaksude jagamine ettevõtja ja tööandja vahel. See jagamine võib praktikas tähendada erinevaid asju. Kui tööjõuga seotud maksude alandamise tegelikuks eesmärgiks on alandada netopalka, nagu praegu on päevakorras Soomes, on tulemus üks. Kui tööturg ja majandus on tasakaalus teisiti, tähendab selline maksukoormuse ümberjaotus brutotöötasu kasvu ja ettevõtjad ei võida sellest midagi.

Vajalike sotsiaalkulutuste maht ise ei muutu aga enne, kuni ei muutu demograafiline olukord, rahvatervis või seadused, millega määratletakse vajaliku toimetuleku ja abi tase. Kuid ühelgi juhul pole alust arvata, nagu saaks kulude vajalikku mahtu nende ettevõtjatelt inimestele kantimisega koheselt kuigivõrd vähendada.

Pikemaajalises perspektiivis aga võib sellisel ümbertõstmisel ka kulutuste tasemele teatav mõju olla. See eeldab küll inimest, kes oskab ja tahab oma tervise eest hoolt kanda ning sellist ühiskonda ja majanduskeskkonda, kus on loomulik, et inimesed töötavad seni ja niikaua, kui nad suudavad. Kuid ilma praktilist otsustamisõigust inimesele andmata sellist inimest ilmselt ei tulegi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. March 2016, 06:53
Otsi:

Ava täpsem otsing