Laenuturg muutub jäigemaks

Iseenesest ei ole laenuturu korrastamine ning läbipaistvamaks muutmine sugugi halb eesmärk. Riik on sellel suunal tegutsedes ja laenuandjatele täiendavaid kohustusi pannes tegutsenud juba aastaid – alates krediidikulukuse määra tarbijale kättesaadavaks tegemisest, kohustusest kliendiga silmast silma kohtuda kuni erinevate reklaamipiiranguteni.

Nüüd rakenduv kord on aga oma ranguselt hoopis teisest mastist ning sisuliselt asendub senine vaba ettevõtlus litsentseeritud tegevusega ettenähtud raamides. Õiguse tarbijatele laenuteenuseid pakkuda saavad edaspidi lisaks pankadele vaid käputäis valitud teenusepakkujaid (tänaseks on loa saanud kolm ettevõtet, kuid taotlusi on finantsinspektsiooni menetluses ligi 60 tegutsevalt ettevõttelt), kes alluvad finantsinspektsiooni järelevalvemenetlusele. Loata tegevus tarbijate finantseerimisel on edaspidi ebaseaduslik ning seda sanktsioneeritakse karistusseadustiku kaudu.

Jääb küsimus, kes sellisest rangest regulatsioonist võidab ning keda sellega kaitstakse?

Võib mõista seadusandja püüdu Eestis viimase 7–8 aastaga ülekuumenenud laenuturgu otsustavalt ohjata ning kaitsta tarbijat kui rohkem kaitset vajavat osapoolt. Kuid kas olukorras, kus tingimused laenu väljastamiseks on sisuliselt ette kirjutatud ning krediidiandjal puudub õigus finantseerida kõrgema riskiga või ebastandardseid kliente, ei jää kannatajaks hoopis klient ise?

Selge on see, et kõik „viielised“ standardsed kliendid on pankade finantseeritud enam-vähem ühetaolistel tingimustel ning võivad loota nende abile ka tulevikus. Samas tuleb arvestada ettevõtluse eripäradega, kus üht tüüpi tegevusel on stabiilsem rahavoog, teistel hooajalisem, kolmandatel kaugemale ulatuv kasumi perspektiiv jne. Tegemist võib olla igati ettevõtliku inimesega, kes on tegutsenud pikalt ning selge sihiga, kuid tulenevalt valdkonna eripäradest ei mahu ta ideaalmõõtudesse. Kui nüüd selline klient vajab kiiret kapitalisüsti näiteks turusituatsiooni muutustega kohanemiseks või hoopiski uue tegevuse alustamiseks, siis on lisakapitali tal tulevikus oluliselt keerulisem leida. Uue regulatsiooni järgi ei tohiks sellist ettevõtlikku inimest, kellel varasemat tegevust ei ole ette näidata, sisuliselt enam üldse finantseerida. Nende jaoks, kes aga mahuvad piiridesse, on võimalike finantseerimispakkumiste arv edaspidi piiratud ning pakutavad laenutingimused vastavad sellele. Seega jääb küsimus, mis saab sellistest pankade jaoks ebastandardsetest ettevõtlikest klientidest tulevikus, kuid karta on, et paljud nende ettevõtmised ning head ideed jäävad lihtsalt ellu viimata.

Üks asi on finantseerimisvõimaluste vähenemine „mittestandardsetele“ laenusoovijatele, kuid teine pool puudutab uue regulatsiooniga loodavat ebaproportsionaalsust turuosaliste tasemel. Kindlasti ei ole midagi halba selles, et kõik turuosalised tegutseksid läbinähtavatel ja üheselt mõõdetavatel tingimustel ning nende omanikud ja juhtorgani liikmed oleksid laitmatu ärialase mainega vastutustundlikud ettevõtjad. Kui aga pangad, täites krediidiasutustele seatud pädevus- ning usaldusnõudeid, saavad finantsinspektsioonilt lisaks raha väljalaenamise õigusele ka õiguse kaasata avalikkuselt raha hoiuste kaudu, siis ülejäänud KAVSi raames tegutsevatele krediidiandjatele, kes täidavad sisult sarnaseid pädevus- ning usaldusnõudeid, seda õigust ei teki. Seega küsimus, keda kelle eest uue regulatsiooniga ikkagi kaitstakse, jääb ilmselt lõpuni vastuseta.

Autor: Sten Tikk