Miks mitte fikseerida?

Tegelik elu pole mustvalge ja seda pole ka ettevõtlus. Kitsamalt võttes on ettevõtte eesmärgiks saada võimalikult palju kasumit. Laiemalt võttes soovitakse tagada aktsionäridele võimalikult stabiilne ja jätkusuutlik kasum ka pikema aja vältel. Stabiilse kasvu tagamiseks on vaja tunda, hinnata ja juhtida oma ettevõtte turgude, toodetega, personaliga, klientidega ehk üldisemalt äritegevusega seotud riske. See on teada ja tunnustatud tõsiasi, kuid üks selle komponent, intressiriski juhtimine, kipub tihtipeale meelest minema.

Enamik investeerimisprojektide käivitamiseks vajalikust laenuressursist kaasatakse Eestis euribori baasil ja jäädakse seeläbi avatuks intressiriskile. Jättes kõrvale finantssektori, siis reaalsektoris ei ole just eriti äga palju ettevõtteid, mis võidaksid turuintressimäärade tõusust. Kohe ei tule meelde ühtegi reaalsektori majandusharu.

Euriboriga seotud laen tasub ettevõtjale ära vaid siis, kui euribori tase jääb laenuperioodi vältel madalaks ja jätkab langemist. Praegu on euribor negatiivne ning ettevõtja, kes praegu laenu võtab, sellest kasu ei saa. Küll aga võib euribori tõus panna proovile rahavood, kasumlikkuse ning lõppkokkuvõttes isegi ettevõtte maksevõime.

Pikaajalise laenulepingu jooksul võib euribor muutuda mitu korda tulenevalt nii Euroopa Keskpanga rahapoliitikast, pankadevahelise rahaturu likviidsusest kui ka pangandussektori riskisusest. Mida pikem periood, see suurem risk.

Näiteks sisaldas globaalse finantskriisi ajal 2008. aasta lõpus 6 kuu euribor 2,04 protsendipunktist pankade soetud riskipreemiat ning samal ajal fikseeriti selle maksimaalseks väärtuseks 5,448%. Käesoleval ajal on riskipreemia suurus kahanenud 0,26 protsendipunkti suuruseks.

Kuigi hetkel võime vaid viie protsendise tõenäosusega näha 2018. aasta alguses ühest protsendist kõrgema väärtusega 6 kuu euribori väärtust, siis milleks täna laenuvõtjal riskida vaid teda potentsiaalselt ühes suunas mõjutava euribori liikumisega. 

Euribori väärtuse muutusega seotud intressiriski maandamiseks on ettevõttel mitmeid võimalusi. Nii saab fikseerida laenu intressimäära kohe kas laenu tähtajaks või siis vaid teatud perioodiks. Seda saab teha ka sellisel juhul, kui laen võetakse kasutusele osade kaupa eelnevalt kokkulepitud graafiku alusel tulevikus.

Laenu intressimäära osalise fikseerimise korral saab kaaluda kahe variandi vahel. Neist esimene variant hõlmab muutuva baasmäära ja fikseeritud intressimääraga laenu ja teine intressimäära vahetustehingu kasutamist.

Kui ettevõtja ei ole kindel laenu kasutuselevõtu graafikus, siis tasub kaaluda fikseeritud intressimääraga laenu võtmist, mille intressimäär fikseeritakse täna, kuid fikseeritud intressimäära alusel tehtavad intressimaksed algavad tulevikus alates teatud kuupäevast pärast laenusumma täielikku kasutuselevõttu. Samuti võib kaaluda võimalust kasutada tulevikus algavat intressimäära vahetustehingut.

Eestis on ettevõtjad seni olnud laenu intressimäära fikseerimisel väga alalhoidlikud ja seega riskialtid, mis on ennast viimaste aastate jooksul ka kenasti ära tasunud seose järjest madalamate euribori näitude fikseerimisega.

Muuhulgas on üheks põhjuseks kindlasti ka see, et fikseeritud intressimääraga laenulepingud on üsna jäigad ja äritegevuse dünaamika kiire. Fikseeritud määraga laenulepingu ennetähtaegne lõpetamine, ennetähtaegsed tagasimaksed, laenusumma hilisem suurendamine või laenutähtaja korrigeerimine on üsna keeruline, sest need muudavad intressimäära fikseerimise aluseks olnud eeldusi ja võivad laenu väljastanud pangale tuua kaasa olulise kahju.

Järelikult on lepingutesse kirjutatud punktid, mille järgi pangad soovivad vastava kahju tekkimisel vajadusel kompensatsiooni. Samas saab pank pakkuda ka sellist võimalust laenu intressiriski maandamiseks, mis ei sisalda vastavat kompsensatsiooni maksmise vajadust. Sellise paindlikkuse pakkumine on aga laenuvõtja mõnevõrra jaoks kallim, nagu ikka täiendava kindlustuse pakkumise korral.

Kui on otsustatud maandada võetud laenu intressiriski, siis tasub lähemalt analüüsida pakutavaid laenuintressi fikseerimise tingimusi. Alustuseks tasuks küsida mitmelt pangalt pakkumine euriboriga seotud laenule, fikseeritud intressimääraga laenule ning fikseeritud intressimäära noteering intressimääravahetustehingule, mis on igal ajahetkel täies ulatuses tagatud likviidsete vahenditega.

Fikseeritud intressimääraga laenulepingu korral tasub iseäranis pöörata tähelepanu sellele, et lepingus oleks toodud ära sarnaselt euriboriga seotud laenule laenumarginaal ning laenu ennetähtaegse tagasimaksega soetud võimalike kulude arvestuse alused. Kui panga poolt pakutava fikseeritud intressimääraga laenu marginaal on sama, mis 0% miinimumväärtusega euriboriga seotud laenul ning koguintressimäär võrdne intressimääravahetustehingu fikseeritud intressimäära ja marginaali summaga, siis tasub vaid ka kuludele kaaluda fikseeritud intressimääraga laenu võtmist. Praegu on finantsturgudel näiteks vastava viieaastase tähtajaga 6 kuu euriboriga seotud laenulepingu korral euriborile seatud 0% piirangu hinnaks umbes 1,5% laenusummast ehk umbes 0,3% aastas.

Intressriski maandamise otsuse tegemisel arvesse võtta ka seda, et praegu on finantsturgudel euro intressimäärad niivõrd madalad, et näiteks viieaastane 6 kuu euribori vahetustehingu intressimäär on sisuliselt nullis ja puudutab juba negatiivset taset. Kui finantsturud ei eksi, aga nad tihti ka eksivad, siis see tähendab lihtsustatult seda, et keskmiselt on 6 kuu euribori väärtuseks järgmise viie aasta vältel 0%.

See tekitab küsimuse, milleks peaks võtma euriboriga seotud laenu, millele korral on lõigatud võimalus saada kasu negatiivsest euribori väärtusest, kuid samas tuleb kanda euribori võimaliku tõusuga seotud kulu. Nii et – miks mitte fikseerida?