Erakool peab jääma

Suurlinnades on konkurss mainekatesse koolidesse veelgi kasvanud ja ühtluskooli idee on siiani suuresti paberil. Siin ei saa süüdistada koolipidajaid. Seni, kuni ühtluskooli idee praktikas ellu saab viidud, tuleks pigem hoida neid koole, keda lapsevanemad hindavad, ja tegeleda nende koolidega, kuhu pigem viiakse laps viimases hädas.

Põhiseaduse autorid olid nutikad, et kirjutasid seadusesse lapsevanemate määrava õiguse hariduse valikul. Loomulikult peab riik looma kulutõhusa tasuta haridussüsteemi, et kõigile lastele oleks kindlustatud põhiharidus. Kõik lapsevanemad pole võrdselt teadlikud, hoolivad, suutlikud vms ja siin ei tohi jääda laps kannatajaks, õppigu laps siis munitsipaal-, riigi- või erakoolis. Hariduse (õppekava tulemuslik läbimine) ning kooli (soe, valge klass, mõistlik arv lapsi klassis, kaasaegne õpetaja, toetav söökla, kvaliteetne abipersonal) kvaliteedi tase peaks olema võimalikult ühtlaselt hea, see tähendab ju ühtluskooli.

Praegu on palju olukordi, kus kuluefektiivsus ei ole otsustav argument, vanemad jooksevad ja jäävad jooksma kvaliteetse kooli otsingul, loomulikult kodulähedasest alates. Lapsevanematele on vaja teavet, millisel tasemel on kool. Kohalik omavalitsus on territooriumina liiga suur ja hägune, et seirata hariduse ning muu tugistruktuuri kvaliteeti koolis. Vaja on jälgida iga kooli eraldi, et lapsevanemad saaks sisuliselt valida.

Selline positiivne koolide võrdlemine, lisaks riigieksamite tulemuste pingereale, oleks kvaliteedi (lapsevanemate ainuhuvi) tagamise peamine moodus. Selleks, et oleks millegagi võrrelda, et oleks võimalik sisuliselt valikut omada, tulebki appi eraalgatuslik initsiatiiv.

Taanis on eraalgatusel loodud koole alates 1832. aastast ja just lastevanemate loodud koole peetakse uhkusega Taani hariduse uuenduslikuks lipulaevaks, mis tagab ka munitsipaalkoolidele kiirema arengu. Erakoolide vajalikkus on Taani ühiskonnas enesestmõistetav haridussüsteemi osa, mille vajalikkust ei sea keegi kahtluse alla. Taanis õpib erakoolides üle 10% õpilastest ja riik (mitte omavalitsus) tasub 71% munitsipaalkoolidele tasutavast õpilase kulust, millele lisanduvad veel muud lisatasud õpetajate täiendõppeks ja sõltuvalt konkreetse kooli vajadustest. Õppekvaliteedi eest vastutab iga konkreetne erakool ise ja kvaliteedi indikaatoriks on õpilaste arv koolis, mis tagab kooli jätkusuutlikkuse.

Ehk siis lapsevanemate valikut soosivad riigid saavad mitmekesise hariduse viljaka põllu.

Kulutõhus standardiseerimine on riikliku koolikorralduse puhul oluline. Kuid et standardis oleks tagatud kvaliteeti edendav elav süsteem, siis on vaja luua konkurents ja kooli kvaliteedi hindamise perioodiline süsteem.

Et kvaliteeti tagav konkurents üldse sünniks ja oleks aus, siis ilmselt ongi jõutud vanas Euroopas sinna, et haridustoetus on lapsepõhine. Lapse saab endale kool, kelle kasuks teeb lapsevanem otsuse. Selleks, et mitmekesisus jälle sünniks, on nn piirkonnakooli ülesannet mitte täitvat kooli, kes samas täidab mitmekesisuse ülesannet, otsustatud vähem rahastada.

Nii olekski ühtses haridussüsteemis kahte tüüpi koolid:

- piirkonnakooli ülesannet täitvad koolid, kes tagavad tasuta põhihariduse ja saavad võrdse rahastuse 100% ulatuses sõltumata omandivormist;

- mitmekesisust pakkuvad koolid, kus lisaks standardile saavad lapsevanemad rohkem valida (eripedagoogika, süvendatud aineõpe, maailmavaateline) ning kus lapsevanemad toovad raha haridusse juurde.

Praegu toovad lapsevanemad oma lapse koolituse eelarvele eraalgatuslikes kogukonnakoolides ligi 30% raha juurde ja paljudel puhkudel selle standardi järgse hariduse eest, sest kodu lähedal lihtsalt ei ole omavalitsuse hallatavat tasuta kooli.

Milline võiks olla lapsevanemate osaluse mõistlik määr erisuste taotlemisel? Kui palju on meil vaja mitmekesisust ja konkurentsi, et tõsta kvaliteeti? Kui palju peaks hariduses eraalgatust innustama?

Uuringud toetavad konkurentsi vajadust, loomulikult siidikinnastega, sest pooled lapsed on koolis õnnetud. Juba enne koolikohustuse algust jooksevad lapsevanemad suuremates linnades lastega koolide sisseastumiskatsete vahet. Seal on valikuvõimalus. Ja ilmselt ikkagi veel liiga väike, sest on siiralt kahju lastest ja lapsevanematest, kellele suurte nõudlusega koolides kohti ei jätku. Vaja koole juurde? Kas tasuks valikut soosida ka väiksemates linnades ja Eesti vaesemates piirkondades? Mina arvan, et jah, sest siis koolijuhid ka pingutavad kvaliteedi nimel ja ellu jäävad need koolid, kes seda pakkuda suudavad. 

Kõigeks selleks aga peaks muutma praegust süsteemi. Algatuseks arvutama välja õpilase maksumuse erineva koolipidaja juures ja erinevas kooliastmes. Kodanikualgatus Avalikult Haridusest on selleks teinud hea algatuse ja vajab nüüd sõltumatut audiitorit. Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi on kaitseasendis ning ei ole seni tahtnud teemat sisuliselt arutada ning lahmib lihtsalt, et meie esitatud arvud pole õiged.

Kui lapse õpetamise maksumus on sõltumatu audiitori poolt paigas, siis olekski vaja kokku leppida lapsevanemate omaosaluse protsendimäär. Soomes 94% ja Hollandis 80% - sealsed poliitikud ja haridusinimesed on pidanud mõistlikuks finantseerida maksurahast erakoolide laste õpinguid erisusi pakkuvates koolides. Ja kehtestada lapsepõhine ranitsatoetuse süsteem, mida hallatakse keskselt riigikassa kaudu, et oleks tagatud võrdne kohtlemine. See välistaks ka olukorra, kus KOVid justkui peaksid igaks juhuks munitsipaalsetes õppeasutustes ülal pidama ka tühje koolikohti erakoolides õppivate laste jaoks.

Seni aga, kuni selleni pole jõutud, ei tohi tuua ühtegi eksisteerivat kooli ja oma valiku teinud peret ohvriks. Laps ei tohi saada kannatada või sattuda sunnitud koolivahetuse ohvriks, kuni riik ja omavalitsus omavahel vaidlevad, et kelle eelarverealt tegevuskulu toetus koolidele laekub. Eesti riigile peaks olema olulise tähtsusega iga laps.