Me suretame maapiirkondi

Aastaid on räägitud, et osa omavalitsustesse laekuvast tulumaksust võiks jaotuda elanike töökoha järgi. Idee eesmärk on motiveerida omavalitsusi looma paremat ettevõtluskeskkonda, kuid see ei töötaks. Esiteks on taaskord arutlusel olev muudatus liiga väike, et omada tajutavat mõju. See puudutaks 97 miljonit eurot 800 miljonist, mis praegu omavalitsustele laekub. Kuna muudatus tehtaks haldusreformi raames, pole teada, kui palju mingi omavalitsus rahaliselt keskmiselt võidaks.

Piltlikult öeldes võib meil mõne aja pärast olla 200 omavalitsuse asemel 50. Raha jaotamine oleks piirkondade keskuste juhtide korraldada. See tähendab, et raha jaotamine ei saa kuidagi olla objektiivne või võrdne, sest raha eelistatakse paigutada ikka sinna, kus juba midagi kerkimas, mitte kohta, kus on seemne külvamiseks maapind kündmisekski ette valmistada vaja. Nii juhtus mitme vallaga 2005. aasta omavalitsuste ühinemisel. Valdade halduskulud küll vähenesid, kuid ääremaad said endale oma ääremaad juurde.

Kesk-Eesti väikses alevikus üles kasvades nägin, kuidas mitu ümbruskonna küla ja alevikku välja suri. Töötama hakati suuremates kohtades, kohalikud töökohad hääbusid ning koolid, lasteaiad ja raamatukogud suleti. Sellised pooleldi paratamatuid protsesse tulumaksu jaotumise ümbermängimine ei päästaks, sest probleem on sügavam. Näiteks Paide linnast, mida kunagi võis pidada uhkusega Järvamaa keskuseks, on muutunud piinliku võimuvõitluse näitemängu pärusmaaks. Etendus pole aga tasuta – piletihind läheb energia arvelt, mida võiks kulutada linna arendamisele.

Selleks, et väiksemad omavalitsused hinge ei vaakuks, on ennekõike vaja värsket verd, uuendusmeelsust ja aktiivset pealehakkamist. See kõlab loosunglikult, kuid on tõsi. Väikelinnade ja –asulate probleem on harjumus teha asju nii, nagu on neid alati tehtud. Otsustavatel kohtadel istuvad aastaid ühed ja samad näod. Minu tutvusringkonnas on mitu noort, kes on suure hurraaga kohalikele omavalitsustele peale lennanud, ent neid kas pole omaks võetud, nad on ise mõne aja pärast loobunud või on oma otsa ringi keeranud ja hakanud samas suunas ujuma, kuhu kõik teisedki. Uuendused jäävad tulemata.

Haldusreform on vajalik ja me peame maapiirkondadega tegelema, et nad ei kaoks. Mul ei ole usku, et tulumaksu jaotumise on selleks õige viis. Valitsuse otsus toetada ettevõtjaid, kes loovad Ida-Virumaal töökohti, hüvitades neile aasta jooksul 50% töötajate brutopalgast on juba mõne nädalaga näidanud, et see võib töötada. Praeguseks on tulnud uudiseid, et ettevõtjad on huvitatud Ida-Virumaale viima tootmisüksusi, mis vajaksid sadu töökäsi. Meede on konkreetne ja motiveerib. Tulumaksu jaotumise muutmine teeb vaesed vaesemaks ja rikkad jõukamaks. Tulemust otsiks aga tuletikuga taga.