Laenupõlgur kaotab elujõu

Teema, kas Eesti riik võiks julgelt emiteerida võlakirju või võtta laenu majanduskasvu kiirendamiseks, on taas kuum. Õli valas tulle Euroopa Keskpanga otsus laiendada võlakirjade kokkuostu programmi, võimendades seda järjekordse baasintressi langetamisega. Selle taustal tundub Eesti riigivõlakirjade puudumine ja konkurentsitult madal laenukoormus üha enam erandlik kogu Euroopas ja isegi maailmas.

Kuidas see on kujunenud? Tasakaalus eelarve ja pea olematu riigivõlg sai alguse Mart Laari esimesest valitsusest ning see põhines liberaalse majandusteadlase Milton Friedmani monetaristlikel põhimõtetel, mille järgi riigi ülesanne on tagada usaldusväärne rahasüsteem, mis välistas riigil laenu võtmist ja muud moodi ettevõtluses osalemisest. See Friedmani põhimõte on olnud kõigil Eesti valitsustel veres juba viimased 25 aastat. Selle järjekindluse poolest on Eesti ainulaadne. On koguni öeldud, et Eesti on ainuke riik, kes on suutnud järjekindlalt Friedmani teooriat rakendada, seda tänu järjepidevalt võimul olnud parempoolsetele valitsustele. Mujal on valitsused vahetunud ning vasakpoolsete võimul olles on ikka laenu võetud. Ajalugu tõestas, et Eesti poliitikud tegutsesid targasti ning ajavahemikul 1992–2007 oli Eesti ka kõige kiirema majanduskasvuga riik Euroopas. Olime jõudnud nadilt positsioonilt üle 70% tasemele Euroopa keskmisest.

Aastal 2008 tabas Eestit valusasti majanduskriis, kuid ikkagi ei tõtanud Eesti riik laenu võtma. Selle asemel võtsid nii avalik kui ka erasektor tohutu jõupingutusega kulud kokku ning erinevalt Lätist ei pidanud me ka IMFilt paluma hädalaenu. Pingutus tasus ära. Eesti toibus kriisist kiiresti ning kuna eelarvekriteeriumid olid kenasti täidetud, liitus Eesti 2011. aastal euroga. Seejärel pidanuksime olema justkui või sees – erinevalt kõikidest teistest Euroopa riikidest polnud meil koormana kaelas riigivõlgu, samas said hoo sisse Euroopa rahadega tehtavad investeeringud ning meil olid justkui kõik eeldused majanduskasvule hoog sisse saada ning rühkida jõudsate sammudega Euroopa viie rikkama riigi hulka.

Nüüd aga juhtus midagi, mida me ei osanud ette näha. Eesti SKP saavutas küll 2011. aastal kriisieelse nivoo, kosus veelgi 2012, kuid stagneerus 2013–2015 paariprotsendisele tasemele. Meele teeb mõruks, et riigid, kes olid võtnud kriisiajal justkui kergekäeliselt laenu, on liikunud meiega samas rütmis. Näiteks viimase viie aasta jooksul oleme oma jõukuse vahet Soomega veidi vähendanud, kuid näiteks Rootsi on võimsa hüppega kaugemale eest ära läinud. Läti ja Leedu liiguvad oma kordades suurema laenukoormusega meiega ühel tasemel. Ehk Eesti majandus on praegu ikka enam-vähem samas kohas, kuhu me kümme aastat tagasi jõudsime.

Veelgi nukram on aga väljavaade. Kui kuni 2007. aastani vaatasime me ise ja vaatasid ka välisinvestorid meid kui tulevikutiigrit, kuhu tasub investeerida, siis praegu on suurte välisinvesteeringute arv kahanenud, meie oma ettevõttete investeeringud on viimaste aastate väikseimad. Euroraha kaob meil mõne aasta pärast ning valitsus on keskendunud peenviimistlemisele. Tundub, et ilma midagi järsult muutmata me Euroopa keskmisele küll kuidagi ei lähene ning ka saavutatud taseme hoidmine muutub üha raskemaks.

Üheks ja võib olla peamiseks põhjuseks, miks meie eeskujulik riigi rahandus ei toeta majanduskasvu, on just Euroopa Keskpanga käivitatud võlakirjade kokkuostu ja madala intressi poliitika. Nagu Indrek Neivelt on seda tabavalt oma blogis kirjeldanud, püüavad nii keskpank kui ka Euroopa riigid ülelaenamise krahhi vältimiseks pumbata sujuvalt hoiustajate raha võetud võlgade katteks. Eesti on aga oma eeskujuliku rahandusega jäänud nende suurte hammasrataste vahele.

Meil on tegelikult kaks võimalust. Esiteks võiksime põikpäiselt meile paarkümmend aastat edu toonud säästlikku poliitikat jätkata ning loota, et päeva lõpuks toob turg meile ise nii majanduskasvu kui ka investeeringud. Seda seisukohta paistavad jagavat Reformierakonna võtmepoliitikud in corpore. Nende eestkõneleja Jürgen Ligi ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et laenupooldajaid naeruvääristada ja maha teha. Tema selja taga paistavad olevat rahandusministeeriumi ametnikkond ja ka Eesti Pank, kelle president Ardo Hansson on ka rahvusvaheliselt tuntud oponent Euroopa Keskpanga poliitikale. Ettevõtjatest on laenamisse skeptiliselt suhtunud Erkki Raasuke. Igatahes on poliitladvikus seis selline, et vähemalt valitsuses ja riigikogus sellekohast arutelu polegi tekkinud.

Teiseks on meil aga ka unikaalne võimalus võtta turult odavat raha ja investeerida seda tuleviku jaoks kasulikkesse projektidesse eesmärgiga saavutada jätkusuutlik jõuline majanduskasv, muutuda taas köitvaks kohaks nii rahale kui ka andekatele inimestele kogu maailmast. Praegu on Eesti riigivõlg ümmarguselt 2 miljardit eurot. Kui see kahekordistada, jääksime endiselt Euroopa madalama laenukoormusega riigiks. Kui riskiksime olla Läti ja Leeduga samal tasemel, oleks meil laenuressurssi juba täiendavad 4 miljardit. Kui julgeksime end võrrelda Rootsi ja Soomega, oleks seda raha juba 6 miljardit. Igatahes on tegemist hiigelsummadega, mille abil saaks kiirendada neljarealiste teede ehitust, forsseerida tervikuna Eesti haridussüsteemi või miks mitte ka soodustada kõrgepalgaliste töökohtade loomist sotsiaalmaksu vähendamisega. Ma usun, et nii valitsusel kui ka ettevõtjatel on laual kümneid ideid, kuhu saab vettpidava tasuvusarvestuse taha joonistada. Lihtsalt on vaja julgust ja pealehakkamist.

Laenuvõtmise poolt on viimasel ajal aktiivselt argumenteerinud panganduse ja investeeringutega seotud võtmetegelased. Eelmisel nädalal tegid seda Äripäevas Priit Põldoja ja Peeter Piho. Erinevas kontekstis on laenamise kasuks rääkinud suurettevõtjad Ain Hanschmidt, Jüri Käo ja Heiti Hääl. Eduka Eesti konkursile esitas põneva projekti kolumnist Ahto Lobjakas. Tugevalt on Eestile laenamist soovitanud OECD, kelle juht Angel Gurria ütles oma visiidil otse välja, et Eestil ei tasu karta, et laenamise puhul suureneks oluliselt eelarve defitsiit, sest mõistlikult investeeritud raha hakkab kohe eelarvesse tuluna tagasi tulema.

Laenuprojekti võlu on ka see, et kasu uute töökohtade tekkimisest ja siseturu tugevnemisest näeme me praktiliselt kohe. Laenamise valu on aga see, kui investeering ebaõnnestub, tulud maksulaekumise kaudu ei suurene ning me saame endale tulevikus kaela suure võlakoorma. Kas aga mittelaenamine pole praegu veelgi suurem risk? Me suuname enda kogutud maksuraha teiste riikide võlakirjadesse, motiveerime nii raha kui ka võimekamaid inimesi minema sinna, kus midagi toimub. Tulemusena väldime me küll võlga, kuid riskime kaotada oma elujõu ja atraktiivsuse riigina.