Võõravihane Eesti

Noor naine jalutab tänaval tillukese koeraga, kui ühtäkki astub talle ligi välimuse järgi 60ndates eluaastates mees. Kukub läbisegi vene ja eesti keeles sõimama ning käsib Eesti riigist kaduda.

Segaduses naine, hirmul nii enda kui ka koera turvalisuse pärast, palub tülitajal viisakalt lahkuda ja lubab helistada politseisse. Tüütaja irvitab seda kuuldes, teeskleb mõnuga, kuidas sõna „politsei“ kuulmine talle „hirmu valmistab“, ning virutab lõpetuseks juhtunust kohkunud ja omaniku varju hoidvale neljajalgsele jalaga.

See on üks näide mitmest, millega minu välismaalasest abikaasal on viimastel aastatel tulnud Eestis kokku puutuda. Olgu tülitaja profiil milline tahes, muster on ikka sama. Ilma mingi põhjuseta püütakse teda hirmutada või võimalikult labaselt häirida. Silmis pime viha ja veider üleolekutunne. Millegi ligilähedasegagi pole mina ega mu kaasa kokku puutunud mitte kusagil mujal maailmas.

Mäletan, kuidas veel mõne aja eest, pärast esimest tülinorimist, abikaasat rahustasin. „See on pseudoprobleem, need on üksikud poolearulised, kelle pärast kogu riik häbi tunneb. Loe Äripäeva, vaata, mida arvavad juhtivad poliitikud, president, intellektuaalid, ettevõtjad. EKRE-lased ei domineeri, odinlased on naljanumber.“

Paraku see lohutus enam ei aita – nii isiklik kui ka tutvusringkonna kogemus näitab, et pigem liiguvad asjad kindlalt halvemuse suunas. Kusagilt ammutavad needsamad korraliku lastetoata toorutsejad aina rohkem jultumust. Neil on karistamatuse tunne.

Mis paragrahviga sa rassistliku tülinorija kohtu ette saadad? Enne, kui kedagi päris maha ei lööda, on seaduslikud abinõud ahtakesed. Politseigi on soovitanud tülitajatest mitte välja teha ja lihtsalt sündmuskohalt lahkuda. Nad on probleemist teadlikud.

Puht isiklikust ja ajakirjanduslikust huvist olen siiski välja uurinud (seaduslikult), kes need inimesed on ja millega nad tegelevad. Kes tülitavad tänaval üksi liikuvat naisterahvast? Ärge arvake, et nad on eluheidikud või nõdrameelsed. Täiesti vabalt võib olla tegemist ka ülikoolidiplomiga ettevõtjaga, pereinimesega.

Usun endiselt, et Eestis domineerib mõistuse jõud. Küll tuleb võõravihast pimestatud vähemusse suhtuda tõsiselt ja täissallimatult. Tõrvikurongkäigud ja muu taoline võib mõjuda küll koomiliselt ning tänaval tülitajaid võib pidada nupust nikastanuks, keda on parem vältida või kellele tagumises hädas pipragaasi silma lasta, kuid see ei lahenda probleemi.

Rassism tuleb selgelt hukka mõista nii avalikul kui ka rohujuuretasandil, kogu aeg. Sellele probleemile ei tohi selga keerata või piinlikkusest pilku maha lüüa. Ei avalikus arvamusruumis ega kõige pimedamal tänavanurgal. Ükski solvang ei tohi jääda karistuseta. Sellise käitumisega ei saa leppida.

Aktiivsel vaenulikul vähemusel on Eestis viibivate võõramaalaste turvatundele suurem mõju, kui arvata osatakse või tahetakse. Kui veel paari aasta eest rääkisid minu tutvusringkonda kuuluvad välismaalased peamiselt sellest, kuidas Eesti on tore e-riik, naersid kohalike veidruste üle, kiitsid ilusat loodust ja nii mõnigi mõtles pere loomisele, siis aina rohkem märkan ängi, raskemeelsust.

Need, kellest ma räägin, ei ole sõjapõgenikud. Nad on siin omal vabal valikul. Neil on võimalik osta kas või täna lennupilet ja elada oma esimesel kodumaal segamatult edasi.

Milleks viibida vabatahtlikult kusagil, kus oled sunnitud ennast tundma nagu Martin Luther King juunior enam kui poolsada aastat tagasi Ameerika Ühendriikides või nagu Nicole Kidmani kehastatud peategelane Lars von Trieri filmis „Dogville“? On lühinägelik arvata, et riigi majandus ja maine ei kannata, kui kriitiline mass välismaalasi sellele küsimusele ühel päeval enam vastata ei oska.

Meie kodumaa on imetilluke. Kui maailm on linn, siis Eesti on vaid väike tuba ühe korrusmaja korteris. Tänaval lällavast marurahvuslasest on võimalik veel mööda põigata. Kui su ümber on aga ainult neli seina, siis oled temaga püsti hädas.

See on ilmselt ka põhjus, miks ma ei tea mitte ühtegi siin pikemalt elanud välismaalast (kelle nahavärv on kas või tooni võrra lumivalgest tumedam), keda ennast või kelle lapsi poleks tema välimuse pärast Eestis viimastel aastatel tülitatud või kellesse poleks äärmiselt ebaviisakalt suhtutud. Alati pole teistsugust nahavärvi tarviski, piisab, kui oled lihtsalt mujalt pärit.

Pärast seda, kui olen asjale juriidilise käigu andnud, on mindki ähvardatud. Elu on aga näidanud, et kõige vapramad ollakse siis, kui vaatevälja ilmuvad naised, lapsed ja väikesed koerad. Kui nad on üksinda.