Kelle kantseldada jätame maavarad?

Kodanikud eeldavad õigustatult riigilt maapõueressursside heaperemehelikku ja perspektiivitundega kasutamist. Kahjuks pole Eestil pikaajalist tervikettekujutust, kuidas, kui palju ja mis eesmärgiga maapõues peituvat ressurssi ühiskonna hüvanguks kasutada.

Meil on küll arengukavasid ja raamdokumente, kuid need käsitlevad eri maavarasid ja loodusressursse üksiti. Selge ja pikaajalise peremehepoliitika puudumine on viinud meid olukorrani, kus ettevõtjad räägivad ühe valjemal häälel sektori probleemidest ning ootavad võluvitsana toimivaid lahendusi.  Teisalt pole meil selget arusaama, millist keskkonnamõju me ühiskonnana oleme valmis aktsepteerima ja kuidas seda kompenseerida. 

80 protsenti maapõue valdkonnaga seotud tegevustest on seotud keskkonna küsimustega ja seeläbi keskkonnaministeeriumi ja haldusalaga.  Keskkonnaministeeriumi tegevust maapõue valdkonnas on tihti nähtud valdkonna arengu piirajana, tuleks aga näha hoopis selle võimaldajana. Selleks, et maavarad üldse kasutusele saaks võtta, tuleb muuta nende maapõuest eemaldamise, kaevandamise ja hilisema töötlemise keskkonnamõjud ühiskonnale vastuvõetavaks. See arusaam kehtib mis tahes laadi keskkonnaluba eeldava keskkonnategevuse korral.

Valdkonna jagamisel hakkaksime aga taas jalgratast leiutama, sest kõik vajalikud struktuurid ja kompetentsid maavaradega tegelemiseks on keskkonnaministeeriumis ja haldusalas olemas. Selle struktuuri pimesi lõhkuma hakkamine enne, kui paika on saanud pikaajaline maapõuepoliitika, ei ole kuidagi mõistlik. Võib olla saame hoopis tõukeratta, mida allamäge liikudes raske pidurdada ja ülesmäge liikudes pole kusagilt mujalt kui oma sääre seest lisakäiku leida. Mõistlik oleks hoopis olemasolevale kaadervärgile vajaliku poliitilise toetuse, piisava rahastuse ning selgesõnalise eesmärgiga hoog sisse anda.

Kindlasti on majanduslik ning majandusministeeriumi roll maapõue valdkonnas vajalik ja koostööd tuleb tõhustada, kuid see ei ole ka praegu kuidagi piiratud või takistatud. Head tahet saaks näidata, liikudes esmalt edasi maapõueseaduse eelnõuga, mis näeb ette valdkonna regulatsiooni lihtsustamist ning arvestab maavarade kasutuselevõtul nii keskkonna- kui sotsiaalmajanduslikke aspekte.  

1) kõik vajalikud struktuurid ja kompetentsid maavaradega tegelemiseks on keskkonnaministeeriumis ja haldusalas olemas ning vajadus täiendavaid pädevusi või ülesandeid juurde tekitada puuduks;

2) keskkonnaametil on uuringu- ja kaevandamislubade taotluste menetlemise ja andmise struktuur ja kogemus. Samuti saaks edasi toimida vajalik maapõue valdkonda puudutav keskkonnajärelevalve keskkonnainspektsiooni kaudu;

3) valdkonnaga on tihedalt seotud ka keskkonnaministeeriumi teiste sisuosakondade töö (näiteks põhja- ja pinnavee ning välisõhu kaitse, jäätmetekke vähendamine, looduskaitse jms), mis on oluliseks sisendiks maapõue poliitika kujundamisel ning valdkonna õigusaktide väljatöötamisel. Lisaks sisuspetsialistide tööaja kokkuhoidmisele, võimaldab ühise katuse all valdkonna töö tegemine ka tugi- ja administratiivkulude kokkuhoidu;

4) riik ajaks üht, mitte kaht maapõueressursside uurimise ja kasutamise poliitikat, mis minimeerib ka topeltregulatsioonide ja vasturääkivate signaalide väljasaatmise ohtu;

5) valdkonna lõhkumine tekitaks segadust sektori inimeste seas ja võimaldaks asjaosalistel teatavat laveerimist vastandades ühe ministeeriumi seisukohti teisele ning suurendaks bürokraatiat ja asjatut „asja ajamist“, mis tuleneks pidevast positsioonide omavahelise koordineerimise vajadusest;

6) Eesti riiki esindaks maapõuealastes küsimustes Euroopa Liidu institutsioonides üks minister ja ametkond, kes tegeleb Eesti maapõuesektori ja riiklike huvide kaitsmisega selles valdkonnas. Euroopa Liidu õigusaktidest ja poliitikatest tulenevalt tuleb maapõue valdkonna haldamisel lähtuda eelkõige looduskeskkonnast ja majanduskeskkonna kaalutlused peavad asetuma laiemasse ökoloogilisse tervikpilti.