Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti ärimehe postsovetlik nägu

11. aprill 2016, 17:30
Marju Lauristin
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160411/OPINION/160419964/AR/0/Marju-Lauristin.jpg

Eesti ärimehele iseloomulik suhtumine, et äri on midagi ühiskonnast lahus seisvat, on läbinisti idaeuroopalik, leiab europarlamendi saadik Marju Lauristin (SDE).

Euroopas on Panama paberite skandaal esile kutsunud radikaalse mõttevahetuse selle üle, kuidas peaks üleüldse käsitlema maksudest kõrvalehoidmist: kas maksude optimeerimine, mis võib juriidiliselt isegi mitte olla käsitletav kuriteona, on ikkagi sallitav Euroopa ühiskonnas? See ongi see põhiline moraalne hoiak, mis muutub järjest tugevamaks.

Ja see erineb oluliselt Eesti pressis kõlama jäänud äritegelaste sõnavõttudest. Raul Pint kirjutas Äripäevas, et ärimehe ainus siht on endale ja oma perekonnale rohkem tulu tuua ükskõik missuguste vahenditega. See näitab meie ärikultuuri ja mõtlemise taset, mis asetab meid põhimõtteliselt teisele poole äri tegemise head tava.

Kui me räägime sellest, et turumajandus on olnud siht, mille poole Eesti püüdis, pärast seda kui vabanesime plaanimajanduslikest ahelatest, siis paljud Eesti ärimehed mõistsid seda ainult kui vabadust saada rohkem kasu, rohkem raha ükskõik missuguste vahenditega – ja vabadust ühiskondlikest kohustustest. Meil lahutati täiesti üksteisest äri ja ühiskond. Äri on äri, öeldakse. Nii tundubki äri millenagi, mis pole eetiline tegevus – ja siis kurdavad ärimehed, miks pole ettevõtlus ühiskonnas au sees. Teiselt poolt on iseloomulik suhtumine, et ainult need, kes on riigitööl, peavad hoolima riiklikust, avalikust hüvest. See on tüüpiline Ida-Euroopa suhtumine.

Oleme ausast mängust väga kaugel

Lugesin nädalavahetusel Jaak Valge arvamuslugu, kus ta ütles, et Eesti ei ole üldse postsovetlik oma hoiakute poolest, et Eesti ei ole siirdeühiskond. Ärikultuuris oleme me siiski väga selgelt postsovetlik ühiskond. Panama paberite leke puudutabki suuresti just endiste kommunistlike riikide riigipäid, Putinit, Hiina riigipead ja teisi, ja teiselt poolt nn arenguriikide poliitikuid. Ja välja on tulnud ka Euroopa poliitikute probleemsed sidemed jokk-skeemidega. Briti peaminister on siin tõeline musternäide, sest Inglismaa on end alati pidanud ärieetika tugisambaks ja sellepärast on Inglismaal ühiskondlik reaktsioon eriti terav. Inglismaal on aus mäng vähemasti teoreetilisel tasandil täiesti radikaalselt väärtustatud. Meie oleme sellest ikka väga kaugel.

Euroopa Liidu tasemel võttis maksudebatt hoo sisse alates Luxleaksist. Tähelepanu keskendus maksude optimeerimisele, mida Luksemburg sallis riigina ja see oli täiesti seaduslik, vastas kõigile õigusnormidele – mis tekitas muidugi moraalse pahameele. Need suurkorporatsioonid, mis oma kontori Luksemburgi viisid või seal tütarfirmasid lõid, alandasid oma tulude maksustamist alla igasugust tavainimesele kehtivat taset. Oli ettevõtteid, mis suutsid oma maksustamistaseme viia ühe protsendi peale. Ja see on inimestele, kes maksavad oma palgalt tulumaksu – meil 20%, aga mõnes riigis tuleb maksudena ära anda isegi kuni 50% – absoluutselt vastuvõetamatu.

Palgasaaja peab rikast üleval

Kui see raha, mida Ameerikaga seotud firmad tulumaksuvabaks manipuleerisid, tuleks Ameerika Ühendriikide riigikassasse, siis võiks USA lubada igale ameeriklasele kindlustatud miinimumsissetulekut summas 2000 dollarit aastas. Tegemist on eelkõige ikkagi sotsiaalse õigluse küsimusega. Kogu infrastruktuur, haridus ja tervishoid, mida kasutavad needsamad firmad – on ju kõik rajatud maksurahaga. Selle maksuraha tootjad on kõigepealt ikkagi need, kelle palgast see maha võetakse.

Nii et tegelikult peab ka Eesti palgasaaja, kelle palk on veel Euroopa keskmisest palju madalam, üleval pidama jõukamasse detsiili kuulujaid, sest maksumaksja rahast finantseeritakse ju kõike seda, mis muudab elu riigis turvaliseks, alates haiglatest ja lõpetades politseiga, haridusest rääkimata.

See Panama paberite lugu ainult kinnitab seda, mille Luxleaks välja tõi. Uued olid poliitikute taevani karjuva korruptsiooni näited ja teiselt poolt kogu selle nähtuse mastaabid. Luxleaks puudutas ainult Euroopat, andmete mahtude järgi on aga Panama paberid sadu kordi suuremad.

Reeglid on karmistumas 

Euroopa Liit valmistab praegu ette palju selgemaid ja täpsemaid reegleid ettevõtete tulu maksustamiseks. Üldiselt liigume ettevõtete tulumaksu konsolideeritud baasi suunas. See tähendab, et määramata kindlaks maksumäärasid, määratakse siiski kindlaks see, missugune on tulumaksu baas. Ja siin oleme meie Euroopas väga erandlikus olukorras. Peame olema valmis, et meie maksusüsteem satub löögi alla. Sest võib öelda, et meie oleme Eestist teinud väikese Luksemburgi, tagasihoidliku maksuparadiisi. Ja me oleme seda ka avalikult ütelnud, et meie maksud on konkurentsieelis. Ent see, et Euroopa Liidu riigid konkureerivad omavahel maksude optimeerimisega, ei vii Euroopa majandust ju edasi.

Miks? Sest see raha, mis liigub eelarvest kõrvale, liigub kõrvale ka investeerimisfondidest. See tekitab pingeid majanduses, takistades eelkõige innovatsiooniinvesteeringuid. Euroopa majanduse stagnatsiooni üks põhjus on kindlasti see, et raha, mis peaks minema majanduse elavdamisse, optimeeritakse kõrvale maksuparadiisides. See mittemaksustatud raha hulk ulatub globaalses mastaabis üle 20 triljoni dollari – summa, mida on raske ettegi kujutada.

Eesti eeskuju Euroopale

Teatud riigid annavad suurfirmadele maksueeliseid, et saada see firma toimetama oma riiki – see on asja üks pool. Teine pool on aga see, milles Eesti võib olla Euroopale heaks eeskujuks – digilahendused. Alates sellest, et teha lõpp igasugusele sularahamajandusele, palkade ja arvete maksmisele taskust taskusse ning minna üle täielikult elektroonilisele ja reaalajas kontrollitavale arveldamisele ning raha liikumisele. Lisaks muuta kogu maksustamise tehniline pool palju lihtsamaks: näiteks meie maksudeklaratsioon, mis on Euroopas pideva hämmingu objekt, aga ka Eesti maksuameti üle tuhande euroste arvete maksustamise kogemus, millega Eesti riik võitis 70 miljonit eurot.

Kui nüüd suudetaks seda Eesti mudelit üle Euroopa kasutusele võtta ja luua digitaalne arveldamine ja maksustamise praktika, tähendaks see, et nii Euroopa Liidu kui ka tema liikmesriikide rahakott muutuks hoobilt palju paksemaks. Praegu näeme vaeva, et leida raha Euroopa ühise piirivalve loomiseks, otsime ressursse, et põgenikevood ei langeks eelkõige majanduslikult mitte nii võimekate liikmesriikide rahakoti peale (näiteks Kreeka ja Balkanimaad), ei leia ressurssi digitaalse innovatsiooni jaoks. Selleks, et digitaalne ühisturg hakkaks raha sisse tooma, on vaja tagada kiired internetiühendused kõigi Euroopa linnade ja küladega. See ei ole sugugi lihtne, kui vaadata, kui suured erinevused on praegu eri piirkondadel. Jutt käib miljarditest eurodest.

Eesti ootab hinge kinni pidades, kas jäime seekord vahele või ei. Tegelikult käib Panama juhtumi puhul jutt väärtustest ja prioriteetidest ühises Euroopas, mitte pelgalt rahast ja korruptsioonis paljastatud üksikisikutest või -firmadest.  

Kirja pandud intervjuu põhjal.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. April 2016, 17:39
Otsi:

Ava täpsem otsing