Hinnalangus pöördub tagasi tõusule

Finantsturgudel spekuleeritud deflatsiooni riskide asemel tasuks arvestada pigem mõõduka hinnakasvu naasmisega. 

Kuigi naftahindade hiljutine langus mõjutab veel mõnda aega maailmas hinnakasvu, siis edaspidi on põhjust oodata üha rohkem positiivseid inflatsiooni numbreid.

Eesti märtsikuu 0,8% rekordilise kuise hinnakasvu taustal kosus ka Rootsis inflatsioon 0,5%. See on oodatust tugevam kuine kasv ning seda teist kuud järjest. Seejuures aastane hinnakasv küündib Rootsi sisenõudluse toel juba 0,8%-ni, mis on viimase nelja aasta kiireim kasvutempo.

Ka näiteks Suurbritannias kasvasid kevadkuul hinnad 0,5% aastatagusega võrreldes, mis on jõulisem kasv alates detsembrist 2014. Kui jätta aga tarbijahindadest välja muutlikud energia- ning toiduainehinnad, siis olid hinnad koguni 1,5% kõrgemad kui aasta varem. Võrdluseks küündib alusinflatsioon Ameerika Ühendriikides pea 2 protsendipunktini ning euroalas pooleni sellest. See ei ole küll ajaloolise keskmisega võrreldes palju, kuid rohkem kui aasta tagasi.

Võib öelda, et esimesed kevadekuulutajad on jõudnud juba kohale, kuid neid tervitavad keskmisest jahedamad ilmad ning seda paraku veel pikemat aega. Kui Eesti hinnakasv ületab järgmisel aastal keskmiselt 2 protsendipunkti taseme, siis euroala hinnakasv taastub struktuursete probleemide tõttu aeglasemalt. Energiahindade tõttu püsivad euroala hinnad lähikuudel veel languses ja jõuavad positiivsele poolele aasta lõpupoole.

Hinnakasvu eesmärgile lähenemine toimub aeglaselt, sest majanduse (kvartaalne) kasv küündib rahuldava 0,3% kasvutemponi, mitte 0,4–0,5%-ni. Euroala tööpuudus jätkab selle taustal küll langust, kuid võtab aega, kuni jõuame palgasurve tekkimiseni, mis toetaks 2% hinnakasvu. Praegu kasvavad nominaalpalgad ligi 1,5%, mis on pea protsendipunkti võrra tavapärasest vähem. 

Arvestades lisaks globaalmajanduse riske ja võimalikku euro vahetuskursi tugevnemist, ei tohiks tulla üllatuseks, kui Euroopa Keskpank prognoosib, et euroala hinnakasv jääb ka 2018. aastal kõigest 1,6%-ni, mis on alla 2% hinnastabiilsuse eesmärgi.  

Paljuski energiahindadest põhjustatud madalam hinnakasv ja selle aeglane naasmine ei ole samas majanduse jaoks sugugi üdini negatiivne uudis. Suurim panustaja majandusse on eratarbija, kes võidab madalatest hindadest kõige rohkem. Kellel on siis selle vastu, kui auto tankimine ja kodu energiaarved jätavad rahakotti väikese lisa. Osa sellest säästust leiab lihtsalt parema kasutuse. Näiteks Eestis kasvavad kulutused vabale ajale ning söömisele väljas.

Esimeses kvartalis kasvasid Eestis hinnad kuises arvestuses keskmiselt kaks korda kiiremini kui aasta tagasi ning seda ka toiduainehindade puhul. Kui just nafta hinnad ei üllata taaskord uue langusega, siis juba nende stabiliseerumine tähendab seda, et järgmisel aastal igatseme taga nullilähedast hinnakasvu.