Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ukraina jätkuv teelahe

22. aprill 2016, 09:00
Raivo Vare.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160422/OPINION/160429905/AR/0/Raivo-Vare.jpg

Edasimineku lootuses Ukraina on mitmes valdkonnas pidanud paigal tammuma või lausa tagasi minema, kirjutab vaatleja Raivo Vare.

Ukraina on juba mõnda aega elanud mingi edasimineku ootuses. Nii majanduses, ühiskonna muutumise ja reformide mõttes kui ka Ida-Ukrainas toimuva puhul. Lisaks Euroopaga ja Läänega laiemalt koostöö tihenemise lootus. Kahjuks on kõigis neis suundades praegu tunda paigaltammumist või lausa tagasiminekut. Välja arvatud majanduses, kus on märgata möödunud aasta tulemusena paranemise märke. Eelarve defitsiit on langenud 10,5%-lt 2,3% peale, peamiselt seni valdavalt kitsale äriringkonnale läinud energiakandjate subsideerimise lõpetamise, aga ka Vene gaasi eest ülemaksmisest loobumise toel. Senine üle 9% jooksevkonto defitsiit on kadumas, inflatsioon langeb, tööstustoodang on sel aastal hakanud isegi kasvama. Võib isegi väita, et märgata on teatud edu. Kuid üldine mulje Ukraina tänasest päevast ei ole välisvaatlejatele nii roosiline.

Sõda nagu lõputu halb unenägu

Alustagem sõja ja Ida-Ukrainas toimuvaga. Krimm on juba suuresti tähelepanu fookusest välja kukkumas. Esimesed tuntud Ukraina oligarhide firmadki on juba ametlikult ja avalikult (ümber)vormistanud maavaldusi ja ehitisi Krimmis Vene Föderatsiooni kehtestatud korra kohaselt, faktiliselt tunnustades sellega poolsaare Venemaa-poolset anneksiooni.

Ida-Ukraina osas käib küll sisisedes edasi „Minski jätkuprotsess“ ja Venemaa on oma esindaja staatust isegi tõstnud, nimetades selleks Vladimir Putini lähikondse, Duuma endise spiikri (kelle kuulsat fraasi „parlament pole diskussioonideks“ mäletatakse siiani) ja praeguse VF Julgeolekunõukogu liikme Boriss Grõzlovi. Kuid ilmselgelt on Venemaa eesmärgiks fikseerida kvasiriiklus Donbassi ja Luganski oblastite separatistide käes olevates osades ja selle kaudu Ukraina föderaliseerimine viisil, mis välistaks tema edasise läände nihkumise ning tagaks Ukraina oma mõjusfääris olevaks puhverriigiks taandumise.

Kelle käes on need territooriumid Ida-Ukrainas tegelikult, on veel küsimus. Üha koguneb tõendeid selle kohta, et tegelikult kontrollivad nii võitlusüksusi kui ka sisejulgeoleku struktuure seal Venemaalt komandeeritud kõrged sõjaväelased ja julgeolekuohvitserid ning kogu majandust juhib tegelikult varivalitsus ehk kitsas grupp otse Venemaa Föderaalsele Julgeolekuteenistusele allutatud majandusametnikke-spetsialiste. Kõik nn ideelised ja muidu mittealluvad komandörid ja poliitikud on langenud jõulise „zachistka“ ehk nn puhastuse ohvriks või ise vabatahtlikult mujale lahkunud, sealhulgas ka Süüriasse Bashar Assadi poolel sõdima. Lisaks aeg-ajalt ägenevad lahingud üksikutes rindelõikudes, kus lausa naaberriigi spetsnazi üksuste või spetsialistidest komandöride juhtimisel üritatakse endale sobivat rindejoone õgvendamist lahingutega ellu viia. Viimaseks näiteks äsjased raskerelvastuse toel (muuseas, keelatud Minski lepetega) toimunud aktiivsed rünnakud ukrainlaste positsioonidele Avdejevka tööstuslinna piirkonnas. 

Poliitiliselt samal ajal üritatakse juurutada mingit nn valimiste vormelit Ida-Ukrainas, sest seda on lääneriigid nõudnud eeltingimusena Venemaale kehtestatud sanktsioonide leevendamise või isegi mahavõtmise eest. Minskis lepitu järgi peaks vabade (?!) valimistega koos minema Ukrainale tagasi ka kontroll Ida-Ukraina ja Venemaa piiri üle. Seda aga on juba avalikult välistanud lisaks kohalikele separatistide juhtidele ka Venemaa esindajad. Lisaks on sisuliselt väheusutav isegi Ukraina-meelsete parteide ja kandidaatide osalemise võimalikkus praeguse seisuga suveks mõelduid valimistel üldse, mida venemeelsed samuti vastustavad jõuliselt. Seega patiseis.

Komistuskivid Euroopasse liikumisel    

Ukrainas toimunu üheks suureks motivaatoriks on olnud Euroopasse tagasiminek. Idee, mis meilegi pole päris võõras olnud 1990ndate alguses. Kuid sellel niigi keerulisel ja palju jõupingutusi nõudval teel on üha enam hakanud ette tulema takistusi. Seda sugugi mitte sõja kontekstis. Hoopis sisemistel põhjustel. Eelkõige grupihuvide jätkuva valitsemise tõttu nii riigi toimimise kui ka majandusprotsesside puhul. Ning kui Hollandi äsjase referendumi tulemuses nähakse Ukrainas hollandlaste ja laiemalt eurooplaste enda süüd, siis paljutki sellest, mis n-ö aitas kaasa negatiivsele tulemusele nii Hollandi referendumil kui ka teatud pettumusele Euroopa ja laiemalt Lääne poliitikute poolses suhtumises, märgatakse Kiievis vähem. Aga kõik need asjad, millest tuleb allpool juttu, on andnud negatiivseid signaale väljapoole ja on tugevasti kahjustamas ka ukrainlaste endi sisemist motivatsiooni reformida.

Alustagem sellesama Hollandi referendumiga. Selle staatus on nõuandev ja ei too automaatselt kaasa Ukraina Euroopa Liiduga assotsieerumise leppe tühistumist. Seda enam, et lepingust on juba ajutiselt jõustatud ja sellisena ratifitseerimisprotseduuridest sõltumatu majanduskoostööd puudutav osa. Kuid selle asemel, et end sellega lohutada, võiks Kiiev muretseda selle pärast, millise signaali see referendum saadab niigi kriisis vaevlevale Euroopale ja kuidas see võib mõjutada tulevikus suhteid Euroopa Liiduga ja selle liikmesriikidega.

Teiseks momendiks on seesama suhteline majanduse olukorra paranemine, mis on praktiliselt säilitanud majanduslike huvigruppide aktiivsust haarata oma kätte taas ka ametlikult juhthoovad majandusotsuste tegemisel ja selle kaudu oma majanduslike huvide rahuldamise tagamisel. Reforme teinud valitsusliikmed on järjest erru läinud. Meilgi palju vastukaja leidnud ja Eestiga seotud Aivaras Abromaviciusele ja tema tiimile (ning IT-revolutsiooni üritanud Jaanika Merilole) lisaks on seda palju vaiksemalt teinud veel mitu reformimeelset valitsusliiget ja võtmeametnikku. Vaid ameerika-ukrainlannast rahandusminister Natalie Jaresko on seisnud nagu kalju ja isegi kandideeris uueks peaministriks ning jätkab oma häid tulemusi näidanud tööd kõigele vaatamata. Nende taandumiste ja kogu surve tagant on märgata president Petro Porošenko lähikondsete ja eriti tema valimisbloki halli kardinali Igor Kononenko kõrvad. Ilmselt on mõned võtmeisikud otsustanud konsolideerida kontrolli valitsuse majandusotsuste üle ja teevad seda viisil, mis on üpris nähtav ja jõuline. Sama kehtib ilmselt ka õiguskaitseorganite puhul, kuid selle juurde tulen veel allpool. Teiseks põhjuseks, muidugi, on nüüdseks endise peaministri Arseni Jatsenjuki Rahvarinde poliitiline loojang, kus toetusprotsendid langesid alla 5%, millest tuleneb selle poliitilise jõu ja tema liidri üldine nõrkus. Porošenko Blokk esitas oma peaministri kandidaadiks oma mehe, senise Ülemraada spiikri Volodõmõr Groismani, kelle Ukraina parlament kinnitas ka uueks valitsusjuhiks.

Korruptsiooni vähkkasvaja ei kao

Ukraina vaja väga oma partnereid. IMF koos tema otsusega kaasa minevate USA ja Euroopa Liiduga on laenamas Ukrainale toimetulekuks hädavajalikku 3,4 miljardit dollarit. Seda enam, et Venemaa survestab Ukrainat rahvusvahelise hagiga seoses president Janukovitši aegsete nn majandusabi-(gaasiostu)võlakirjadega. Kuid Lääne kreeditoridel on kaks majanduslikku eeltingimust: riigieelarve enam-vähem tasakaalustatus ning rahvusvaluuta grivna kursi kaitstavus vältimaks jooksevkonto defitsiidi suurt paisumist, mida kaks riigi rahandust ohjavat võimsat daami – rahandusminister Jaresko ja keskpanga juht Valeria Gontareva – on võimelised tagama.

Lisaks eeldatakse IMFiga kokku lepitud reformidele pühendunud, mitte neid takistava või külmutava valitsuse olemasolu ning reaalset aktiivset võitlust vohava korruptsiooniga. Viimasega on aga pahasti, sest needsamad Kononenko kõrvad paistavad ka riigi prokuratuuri ümber toimuvas skandaalis, kus peaprokurör Viktor Šokin, keda peetakse president Porošenko soosikuks ja kes tegi nii vähe kui võimalik nii korruptsiooni kui ka Maidani-aegsete kuritegude uurimise edasiviimiseks, küll vallandati, kuid enne jõuti vabaneda ka paljudest just korruptsiooni ja vana eliidi pattudega ning Maidani-aegse ja -järgse tegevuse uurimisega tegelevatest õiguskaitseorganite pühendunud võtmetöötajatest. Meenutagem, et just Šokini alluvad prokurörid aitasid Kononeko lähikonda kuuluval Eesti investori Hillar Tederi äripartneril ärastada eestlase käest endale suurt kaubanduskeskust ja hiljem kaitsta seda röövakti juriidiliselt. Tegelikult on prokuratuuris asi juba nii halb, et rahvasuus on populaarsust võitnud anekdoot, mille kohaselt avariisse satuvad töösõidul olnud prokuratuuri ja pangainkassatsiooni autod ning veel kolmandalgi päeval pole suudetud selgeks teha, kellele millised kokkupõrkel tohutus koguses laialipaiskunud raha, kuld ja brilliandid kuuluvad.

Natuke parem on siiski olukord teistes õiguskaitseorganisatsioonides. Puhastusi viiakse läbi julgeolekuorganites. Nähtavalt on muutumas ka vähemalt suuremates linnades ameeriklaste abiga käivitatud patrullpolitsei nii väljanägemine, kaader kui ka tööpraktika. Samas kohtute reformi alustamiseni polegi veel jõutud ja paar tuhat väljavahetamist vajavat kohtunikku mõistavad senini õigust vanaviisi, korruptiivsusest läbiimbunud stiilis edasi.

Igal juhul on just korruptsioon muutumas üheks võtmeteemaks nii sise- kui ka välispoliitiliselt, mida võimendab veelgi äsjane Panama andmelekke skandaal, mille käigus on juba saanud teatavaks mitme Ukraina tipp-poliitiku (sealhulgas Tõmošenko, Odessa Venemaa kodanikuks osutunud linnapea ja mitme teise) ning tipp-äriinimeste, eelkõige aga president Porošenko enda seotus segaste offshore-skeemidega. Selge see, et taoline seis ei saa laheneda kergelt ning paljukannatanud Ukrainale võib, kahjuks, prognoosida nii teatud sisepingete kasvu kui ka välispoliitiliste tagasilöökide võimalikkust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. April 2016, 08:52
Otsi:

Ava täpsem otsing