Sest meil on kõik jokk!

Euroopa riikide majanduskasvu taustal pole Eestil väga vigagi. Alati on siiski mõistlik vaagida, mida saaks paremini teha. Meie majanduskasvu peamine vedur on viimastel aegadel olnud sisetarbimine. Inimeste ostujõud on suurenenud nii palgakasvu kui ka hindade alanemise tõttu. Hoiused on kasvanud, mistõttu võib tähendada, et rahvas pole kogu tulu tühja-tähja peale kulutanud, vaid mõistlikult osa raha mustemate päevade tarbeks kõrvale pannud. Paljud ainult ei hoia raha varuks, vaid püüavad seda ka investeeringute kaudu suurendada. Igati mõistlik! Virisevad üksnes opositsioonipoliitikud ja nende elektoraat.

Majanduskasvu teise olulise komponendi – ekspordiga – on meil lood kehvemad. Seda valdavalt ambitsiooni puudumise tõttu. Muidugi, ega keegi meid ja meie kaupa just kuskil ei oota. Maailm on avatud ja lai ning tarbimisvajadused pidevas muutumises. Aga mõelda tuleb suuremalt. Markantseim ekspordinäide on ehk HKScani kanajalgade müük Hongkongi ja lehmasõrgade tarnimine Aafrikasse. Kõikvõimalikud maksumaksja arvel saadavad toetused ei suurenda ekspordiambitsiooni, toetuste järele kätt sirutada on aga lihtne.

Kolmanda komponendi, investeeringutega on lood samuti kesised. Siseinvesteeringute tagasihoidlik seis on osalt kindlasti põhjendatav alalhoidlikkusega. Pole ju ülemaailmne majandus just parimas seisus ja ettevaatlikkus igati mõistetav. Samas oleks just sellistel aegadel mõistlik investeerida uutesse projektidesse. Muidugi tuleb arvestada tagasihoidlikuma tasuvusega, aga ehk ongi ratsa-rikkaks-ajastu mõneks ajaks möödas. Vaba raha ootab paigutust kõikjal. Kui on vähegi vettpidav äriplaan, pole finantseerimisega suuri probleeme. Ehk siis jällegi: areng on kinni ambitsiooni puudumise taga.

Välisinvesteeringutega on lood keerulisemad. Miks peaks üldse keegi tahtma Eestisse investeerida? Oskustööjõudu meil pole ja, hullem veelgi, ka tööd teha tahtvaid inimesi napib. Meil saab arvukas seltskond väliselt elujõus mehi invaliidsustoetust. Kahtlen, kas alati just põhjendatult. Samuti on arvukas seltskond, kes ei tööta ega tahagi töötada. Miks me kardame analüüsida, millist mõju on tegelikult avaldanud töötukassa süsteem ja kõikvõimalike toetuste puistamine varjusurma määratud lennukatele projektidele? Tõsi, projektide kirjutamisest tegime omaette tööstusharu.

Hoopiski suurem pidur on meil laialt levinud jokk-skeemide viljelemine. Investeeringute kaitstus skeemitajatest varaste eest juriidilises plaanis on rohkem kui kesine. Ja kui vargapoisid just päris lollid pole, siis midagi nendega ei juhtu. Paljude tuttavate advokaatide sõnutsi on kohtute võimekus majandusküsimustes pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kui advokaadid on spetsialiseerunud äriõigusele, kriminaalõigusele jne, siis kohtunike seas sellist spetsialiseerumist millegi pärast ei praktiseerita. Kuidas saab aga kohtunik olla superspetsialist mis tahes juriidilises küsimuses? Kahjuks ühiskond aktsepteerib skeemitajaid, nad naudivad sageli ühiskondlikku tunnustust.

Näiteks Skandinaavia ehitusettevõte NCC on siin pillid kotti pannud. Miks ta peaks siia investeerima, kui riiklikud ehitushanked võidavad alati võimuerakondade lemmikehitajad? Ja kui ei võida, siis algab kohtuprotsess ja nad võidavad ikka. Tallinna koolide renoveerimistel osutusid ühtäkki ehitajateks seni toidutöösturitena tuntud tegelased. Muidugi läks see maksumaksjale kallimaks kui see, et linn oleks ise laenu võtnud ja remontinud.

Tähtsam on, mis mulje jätab selline legaalne korruptsioon potentsiaalsetele investoritele. Kindlasti mitte ahvatleva! Või kui riigihankeid võidavad ettevõtted, millel pole veel mingit tegevusajalugu ette näidata? Erainvestor ei teeks oma ettevõttest katsepolügooni, riik paraku küll ja kindlasti mitte ainult lollusest. Kõiki selliseid skeeme on aktsepteerinud valitsusringkonnad, pangad projekte finantseerides ja ühiskond tervikuna.

Meie börsi pole samahästi kui olemas, sest puudub ühiskondlik surve börsiettevõtetele aktsiate väärtust suurendada ja dividende maksta. Nagu see on näiteks USAs. Tuumikomanikud võivad sellistes oludes õigustatult käsitleda ettevõtet kui eraomandit. Millised omanikuga seotud kulud ettevõttes sees istuvad, see pole väikeaktsionäri asi. Tema olgu õnnelik, kui peaks näiteks laenude restruktureerimise käigus natuke dividende saama. Finantsinspektsioon tegeleb meil aga külmkappide järelmaksuga väikeinvestori kaitsmise asemel.

Riik peab endale aru andma, et reinvesteeringute tulumaksu vabastus pole imettegev investeerimismagnet. Vaja on ka soosivat õiguslikku keskkonda. Selleks peaks aga esmalt vigu tunnistama. Toetan riigiettevõtete börsileviimist, aga enne tuleb muuta reegleid, äritavasid ja ühiskonna hoiakuid. Maksundusalane prognoosimatus ei soodusta samuti kuidagi investeeringuid. Ega ka enamusaktsionärist riigi prognoosimatu tegevus börsiettevõtte nõukogu moodustamisel ja dividendimakse asjus.