Riigi üürikorterid kõrvaldavad turutõrke

10. mai 2016, 07:00
Liisa Oviir
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160510/OPINION/160509736/AR/0/Liisa-Oviir.jpg

Üürikorterite programm oleks riigi panus Eesti elamuehituse hoogustamisse, kirjutab ettevõtlusminister Liisa Oviir (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).

Vaba turgu ei huvita mõtestatud regionaalpoliitika, sest ettevõtja tegutseb seal, kus tootlus on kõrgem ja riskid madalamad. Inimesed ei saa aga praegu tihti liikuda sinna, kus neid ootaks sobilik töö, sest uue kodu rajamise võimalused on piiratud. See on turutõrke olukord ning riigi asi on leida sellele lahendus.

Tallinna südalinna klaasist kõrghoone kontorilaua tagant võib tunduda, et nii elamuehitus kui ka üüriturg elavad just praegu läbi uut kõrghetke, kuid Eesti ei ole linnriik. Viimased paarkümmend aastat on tõestanud, et ettevõtja kasumimarginaali ootusi ei pruugi mõnda konkreetsesse piirkonda (üüri)korterite rajamine täita. Riigi jaoks on edukuse mõõdik just vastupidi võime tagada oma kodanikele töö- ja elukoha väärikad võimalused. Nii on üürikorterite rajamise programmi puhul tegemist selge ühishuviga: ettevõtjad saavad julgemalt investeerida ja tegevust arendada ka nendes piirkondades, kus töökäsi täna napib.

Lääne- ja Põhja-Euroopas moodustavad maksumaksja toel rajatud üürikorterid umbes 20% eluasemefondist, meil aga on selles suunas suuremaid samme astutud vaid Tallinna munitsipaalkorterite rajamisega.

Kaos üürisektoris

Avaliku sektori toetatud üürielamute niši loomine on vajalik eelkõige seetõttu, et Eestis puuduvad terviklikult arendatud, kvaliteetsed ja kaasaegsed üürielamud, mis vastaks mobiilse tööjõu ootustele ja oleks kättesaadavad madalama sissetulekuga leibkondadele. Paljudel inimestel on raskusi eluasemeturule sisenemisega. Põhjuseks on nii majanduslik olukord kui ka asjaolu, et eri piirkondades on eluruumide valik kesine ning elamufondi kvaliteet keskpärane. Kuna inimeste eluviisid on muutunud ja elanikud ei ole enam nii kinni soovis eluaset omada, vaid on valmis seda ka üürima, peame looma eelduse eluasemeturu kohanemiseks elanike vajadustega.

Praegu iseloomustab üürisektori olukorda suuresti kaootilisus. Erastamise järel tekkinud üüriturul puudub süsteem ja organiseeritus. Lisaks on üürihinnad palgataseme ja ostujõuga võrreldes kõrged. Teisalt on maal kinnisvarahinnad niigi madalad ning ka riigiabikortereid ei saa seal teha veelgi odavamaks. Linnades aga on odavus vajalik, et muuta korterid kättesaadavaks neile, kelle palk ei võimalda uut ja moodsat eluaset vabaturult üürida.

Näiteks Soomes on riigi toel rajatud korterite üür maapiirkonnas võrdne samaväärsete vabaturukorterite üüriga. Linnades on riigi abiga rajatud eluase aga 30-40% turuhinnast madalama hinnaga.

Õigus eluasemele

Üürikorterite programm oleks riigi panus Eesti elamuehituse hoogustamisse. Uued korterid peaksid mõistagi olema maksimaalselt energiasäästlikud.

Iga omavalitsuse vajadus on erinev ja programmi paindlikkus on väga oluline. Riigi soov ei ole jääda neid maju opereerima, see vastutus jääb ikka kohalikule omavalitsusele, kel on parim arusaam piirkonna vajadustest.

Kui tõesti on näiteks Narvas ehitatud või rekonstrueeritud viimase 10 aasta jooksul maju, kus on tühje kortereid, mille üürihind on taskukohane noorele õpetajale või värskelt ülikooli lõpetanud spetsialistile, siis pole riigil sinna asja.

Riik saab leevendada turutõrget seal, kus see on. Eraettevõtjad ei ole eriti nõus investeerima üüripindadesse väljaspool suuremaid linnu, sest üürimaja tasuvusaeg on märksa pikem kui müügiks ehitatud korteril.

Tänapäeva eluase ei saa seisneda üksnes neljas seinas ja katuses pea kohal. Eluase peab olema kvaliteetne ja esteetiline elukeskkond. Sellisele eluasemele on õigus kõigil – nii Imavere saeveski töötajal, Valga õpetajal kui ka Tallinna meditsiiniõel. 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. May 2016, 07:08
Otsi:

Ava täpsem otsing