Räägi seda oma vanaemale!

„Te näete, et Eesti ettevõtjatel tekib läbi selle muudatuse olukord, kus ligi 90 miljonit eurot on ühelt poolt riigieelarvele kulu, ja teiselt poolt on see rahaline vahend, mida ettevõtjad saavad siis kasutada kas oma investeeringute parendamiseks või läbi palga tõstmise.“ Kui mitu korda peate seda lauset lugema, et sellest aru saada? Kas sellest on üldse võimalik aru saada?

Niimoodi esines üks minister eelmisel aastal riigikogu infotunnis, mille põhjal peaks iga Eesti inimene aimu saama, mismoodi tema valitud esindajad tema riiki juhivad. Aga kui riigikogus toimuv lollitamine välja arvata, ei ole sageli võimalik mõista, millest jutt käib. Kõige hullem on see, kui mõni minister läheb talle esitatud arupärimisele vastama, vastused paberil ees.

Kõik teavad, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Kuid mida teha, kui ma olen seadust üksipulgi lugenud, aga ei saa ikka aru, mida ma tohin või ei tohi teha? Meie seadused on kirjutatud nii keeruliselt, et tõenäoliselt tädi Maali ei suuda end neist eluilmaski läbi närida.

Eriti lõbusaks läheb siis, kui ajakirjanikuna mõnelt advokaadilt kommentaari paluda. Osa neist keeldub suuliselt vastamast. Loos kasutamiseks pakutakse sageli lohisevaid laused, mis upuvad kantseliiti ja tsiteerivad neidsamu arusaamatuid seadusi. Kui suudad lõpuks selle kommentaari inimkeelseks kirjutada, teatab advokaat, et nii ei sobi, sest seaduses pole nii kirjas, ja palub, et kasutataks tema esialgset teksti. Õnneks ei ole muidugi kõik advokaadid sellised.

Tänutundega lugesin haridusminister Jürgen Ligi kuutagust Facebooki-postitust, kus ta teatas, et teda häirib avalikkuses sõna võtvate inimeste risustatud keelekasutus, mis jõuab uudiste kaudu massideni. Üks hullemaid sellise massinakkuse näiteid on sõna „täna“. Kõik praegu toimuvad asjad on hakanud juhtuma täna. Nii tekkis absurd ühte jaanuarikuisesse uudisesse, kus teatati, et ERRi ajakirjanik Lauri Hussar vahetab töökohta. Juures oli Hussari tsitaat: „Täna lähen ma Merit Kopli meeskonda peatoimetaja asetäitjaks.“ Hussar liitus Postimehega märtsis.

Hea lahendus oleks see, kui kõigepealt seaduste sõnastust inimkeelsemaks muuta. Nagu haridusminister, loodan minagi, et eesti keele instituudi tööst on kasu. Soovitan kõigil usinalt kasutada ametniku soovitussõnastikku, mille abil saab kantseliidi hõlpsalt välja rookida.

Kui aga sõnastikes ja EKI kodulehel surfata ei viitsi, siis kõige lihtsam – tehke nii, nagu ajakirjanikele soovitatakse: proovige rääkida ja kirjutada nii, nagu räägiksite seda oma vanaemale.