Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Räägi minuga, et ma ei kardaks

13. mai 2016, 07:00
Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160513/OPINION/160519882/AR/0/Erkki-Bahovski.jpg

Eesti julgeoleku huvides peaksid diplomaadid liitlaste veenmise kõrval rääkima senisest rohkem rahvaga, kirjutab Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

Eestile oleks ideaalne olukord, kus Venemaa oleks rahulik (rahustatud kõlaks kuidagi patroniseerivalt), meie inimesed oleksid rahulikud, Eesti riik ise rahulik ja ­NATO ka. See on ideaal ja tasub meeles pidada, et ainult Eestist nende muutujate käekäik alati ei sõltu. Mis on aga meie võimuses, see tuleb ära teha.

Pidasin paar nädalat tagasi Facebookis maha tulise vaidluse, mida arvata USA suursaadiku Douglas Lute’i avaldusest ­NATO edasise mittelaienemise kohta Venemaa destabiliseerimiskartuses. Kaldusin arvama, et see oli tõsine sõnum, aga leidus ka neid, kelle meelest pole USA suursaadiku jutul kaalu. Kõnede ja avalduste tõlgendamine ongi raske kunst. Nentigem siis, et NATO laienemise kohta ei valitse alliansis üksmeel.

2014. aastal möödus 100 aastat Esimese maailmasõja puhkemisest. Sõja põhjusi on otsitud siit ja sealt ja peetud vastutavaks mitut riiki, kuid mööda vaadata ei saa asjaolust, et hirm kaotada oma suurvõimu staatus teiste tugevnemise tõttu oli tugevam mistahes diplomaatiast ning asi lõppes katastroofiga. Saksamaa kartis, et taastunud majandusega Venemaa sõjaline programm muudab hiigelriigi nii tugevaks, et sõda alustada tasuks pigem enne kui hiljem. Samamoodi kartis Prantsusmaa Saksamaa edasist tugevnemist. Kõik sõtta astunud suurvõimud olid lisanud sõjalisi kulutusi. 1914. aasta suvel kees katel üle ja rahustamismeetmed osutusid jõuetuks.

Nullsumma mäng

NATO-l on lahendada samasugune dilemma. Ühest küljest tuleb Venemaad rahustada, et kogu alliansi poliitika on kaitseotstarbeline. Teisest küljest aga tuleb NATO idatiiva riike veenda selles, et nemad on kaitstud, st siinsesse piirkonda tuleb vägesid juurde tuua. Selline samm aga ärritab Venemaad. Praegune olukord on tekitanud nullsumma mängu, kus NATO idatiiva riigid tajuvad Venemaa rahustamist millegi sellisena, mis võtab lõivu nende julgeolekult. Sellisena tajub mängu ka Venemaa – üksnes NATO idatiiva kaitsmata jätmine või veelgi parem, idatiiva riikide lahkumine NATOst suudaks Moskvat ehk veidi rahustada.

NATO idatiiva riigid on suurendanud ka kaitsekulutusi. Ent samal ajal on politse- ja piirivalveametit (PPA) koondatud, mis on sundinud esitama küsimusi sisejulgeolekust. Krimmi roheliste mehikeste stsenaarium näitas, et tegelikult on julgeolek jagamatu ning sise- ja välisjulgeoleku jagamine silotornide vahel on riigile ohtlik. Kui Ukraina võim oleks olnud Krimmis tugevam, poleks rohelised mehikesed seal võimu võtnud.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse raport Läänemere strateegilisest tasakaalust ütles, et Krimmi stsenaarium pole Eestis tõenäoline ja pigem tuleks keskenduda ikkagi võimalusele, kuidas säilitada Baltimaade maismaaühendus ülejäänud NATOga. Ent inimeste ohutaju on midagi muud: plahvatused Brüsselis ning amokijooks Kalašnikovi automaatidega Pariisi tänavail on tegelikud nähtused, seevastu teated Venemaa diviiside suurendamisest Lääne sõjaväeringkonnas abstraktsed. Ka Vene lennukite lendamine sisselülitamata transponderitega on midagi, millest ei saa tekitada mingit selget telepilti.

Inimesed on mures

Seda, et Vene väed võiksid Eestisse tulla, ei usuta, ent usutakse, et migrandid tulevad. Seega võimenduvad uudised migrantidest (sotsiaal)meedia vahendusel mitmekordselt. Ning jõuamegi ringiga tagasi PPA koondamiste juurde: iga politseniku kadumist märgatakse. Kuid isegi väga pealiskaudsel uurimisel selgub, et kuritegude hulk on aastatega vähenenud. Justiitsministeeriumi raport kuritegevusest Eestis eelmisel aastal nendib kuivalt, et „viimase kümne aasta jooksul 2006–2015 on registreeritud kuritegude arv vähenenud 37%“. Järelikult ei ole põhjuslikku seost PPA koondamiste ja kuritegevuse suurenemise vahel. Või õigemini: PPA koondamised ei ole suurendanud kuritegevust.

Kõik on seega hästi? Ei ole. Inimesed on mures ja seda ignoreerida oleks rumal. Jällegi: kuritegevuse vähenemine viimase kümne aasta jooksul 37% võrra on abstraktne, seevastu Varvara mõrv või Markkuse kadumine ei ole. Nende kurbade juhtumitega seonduvadki PPA koondamised. Lisage sinna siis veel migrandid, keda seostatakse automaatselt kuritegevusega.

Tegelikkuses tuleks meie julgeoleku huvides teha veelgi suuremat rahvadiplomaatiat. Mõtlen seda, et kui meie diplomaadid teevad praegu head tööd, veenes liitlasi, et siia tuleb tuua enam vägesid ja sõjatehnikat, tuleks rääkida enam rahvaga (ma ei ole nõus sellega, et rahvaga üldse ei räägita). Sissepoole suunatud diplomaatia pole vähem olulisem väljapoole suunatud diplomaatiast, kuid viga tekib siis, kui neid kaht hakatakse vastandama. Need on aga ühe mündi kaks poolt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. May 2016, 07:03
Otsi:

Ava täpsem otsing