Eesti tööturu üle otsustame ikka meie ise

Euroopa Komisjoni algatatud lähetatud töötajate direktiivi arutelu tõi riigikogus esile põnevad vastuolud – kes Eesti tööturu üle otsustab või kellele on kasulik odava tööjõu piiriülene liikumine?

Kelle ekraanile on sattunud tabel Euroopa miinimumpalkadest, teab, et meist lõunas ja idas Soome ja Rootsi palgataset peaaegu ei kohta. Idas konkureerivad vaid Venemaa suurlinnad ja lõunas on meiega enam-vähem võrdne miinimumpalk Poolal ja kaugel eemal oleval Kreekal. Oleme oma miinimumpalgaga rühkinud Ida-Euroopa tippu. Erinevus Leeduga on 30 protsenti, Bulgaariaga üle 100 protsendi. Ükski ennustus ei ütle, et palgatõus Eestis peatub või teised riigid oma palkadega meile järele jõuavad.

Kui Skandinaavia veoturul olid Eesti autojuhid veel kümme aastat tagasi hinnatud soodsa tööjõuna, siis praegu on ka Eesti enda veofirmade palgal suures koguses teiste riikide autojuhte. Kui tegutsetaks vaid omamaise tööjõuga, annaks palgakomponent rahvusvahelistel vedudel selge eelise näiteks Leedu ja Poola firmadele.

Alles paari aasta eest vaatasid kohalikud ettevõtjad koos oma kohalike töötajate ja allhankijatega pealt, kuidas hiigelinvesteering Auvere elektrijaama nende näppude vahelt pudenes. Põhjuseks äriskeem, kus tööjõudu ei palgatud Eestist, vaid mitu korda odavamast Rumeeniast ja Bulgaariast. Teedeehitus on tööinspektsiooni andmetel juba praegu kõige võõrkeelsem valdkond üldse. Mis on järgmine kodumaine valdkond, kuhu Eesti ettevõtjal koos Eesti töötajaga enam asja ei ole?

Teine huvitav vaidlus lähetatud töötajate direktiivi arutelul riigikogus käis subsidiaarsusprintsiibi üle, mis oli Kalle Pallingu mõtteis teinud põneva uperpalli. Nimelt olid riigikogu otsuse algatajad veendunud, et Lätil peab olema õigus otsustada, millistel tingimustel nende töötajad Eestis töötada võivad. Seda, et Eestis on Eesti turg ja Eesti seadused, Soomes enda omad ja kohalikul rahval võiks neis asjades lõplik sõna olla, ei osanud algatajad subsidiaarsusprintsiibiga siduda. Samas just töötegemise asukohariigi reeglite järgimisest on rääkinud kõik suuremad Euroopa kohtuasjad.

Tõsi, Saksamaa mullune katse kehtestada oma riigi alampalk (8,50 eurot tunnis) ka kõikidele riiki läbivatele autojuhtidele on taaskäivitanud arutelu Euroopa Liidu ühtsest tööõigusest. Kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumine on juba ühtselt reguleeritud, mistõttu on nendes valdkondades ka tunduvalt vähem probleeme. Euroopa Parlamendi president Martin Schulz pidas mullu Pariisis selleteemalise tulise kõne, leides, et see tugevdaks oluliselt Euroopa ühtsust ja vähendaks äärmuslikke meeleolusid peaaegu iga maa töölisklassi hulgas. Esimese sammuna on näiteks Euroopa ametiühingud alustamas ühise alampalgapoliitika koordineerimist.

See kõik kas siis on või ei ole tulevikumuusika. Seniks jätkame raudse reegliga, et igal maal on õigus oma territooriumil kehtestada oma reegleid ja nõuda palgatasemete austamist ehk hoiduda sotsiaalsest dumpingust.