Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pensionit odavamalt ei saa

23. mai 2016, 07:00
SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juhatuse esimees Indrek Holst.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160523/OPINION/160529986/AR/0/Indrek-Holst.jpg

Praeguse pensionisüsteemi juures ei ole võimalik lisanduvate säästudeta odavamalt tulevikku kindlustada, kirjutab SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst.

Et aru saada, kui palju peab hea pensioni (mis võiks olla ligi 70% viimasest palgast) saamiseks iga kuu maksma, tuleb appi võtta pensionikalkulaator, kus keskmine pensionil oleku aeg on välja toodud – praegu on see 20 aastat. Kui soovime saada pensioni kokku 70% oma viimasest palgast, st lisaks kahele esimesele sambale juurde 30%, siis peame 40 aasta jooksul kõrvale panema ligikaudu 15% palgast, sest ainult siis saab keskmiselt 20 aasta pensioniaasta jooksul täiendava sissetuleku (lisaks esimesele ja teisele sambale).

Neid protsente vaadates võib tekkida üllatusmoment, kas tõesti peab pensioniks nii palju maksma, kas odavamalt ei saaks? Ei saa, pole üheski riigis saanud, sest pensioniiga pikeneb ja raha peab jätkuma elu lõpuni. Võrdluseks võib kõrvale tuua esimese samba, kus makse on 16%, aga pensioniks võib tulevikus oodata kuni 25% palgast. Neid numbreid võrreldes võib väita, et kogumisskeemide kasv mitte ainult ei vähenda süsteemi peamist riski, vaid tagab ka parema pensioni.

Juhin tähelepanu olulisele eeldusele, et sissemakseid tehakse 40 aasta jooksul, ehk sisuliselt peaks alustatama maksmist kohe tööle minnes. Tegelik olukord on aga selline, et keskmiselt alustatakse täiendavat kogumist 47. eluaastast. Nii jäädaksegi lootusetult hiljaks. Sealt ka halvad hinnangud pensionisüsteemi kohta. Tööandjapension aitaks kindlasti seda probleemi ravida ja pikendada oluliselt kogumisfaasi.

Kuidas saada pensionär jõukamaks?

Lahendust otsides võiks mõelda täiendavale maksude ümberjagamisele, näiteks lepime kokku, et kindel protsent käibemaksust läheb pensionäridele jne, aga see ei võtaks ära demograafilist riski. Lisaks on meil väga raske ennustada, milliseks kujuneb üldine maksukonkurents, eelkõige lähiriikidega, mis suure tõenäosusega pingestub veelgi.

Kõikidest valikutest tundub siiski kõige kindlamana pensionide ette finantseerimine, teisisõnu kogumise ja säästmise suurendamine. Esmatähtis on teha seda järjepidevalt kindlas mahus. Teise sambaga me nii teemegi, aga see tagab kõigest pensioni, mis ulatub koos esimese sambaga 40%-ni palgast. Sealt edasi ei ole meil suurt midagi, mida võiks tuleviku pensionikohustuse katmiseks arvesse võtta. Olukorra muutmiseks on palju räägitud tööandjapensionist mõttega, et tööandjad oleksid rohkem motiveeritud lülitama pensionimakseid töötajate motivatsioonipaketti.

Välja on isegi pakutud, et töötajate eest kolmanda samba makseid tehes võiks tööandja osaliselt vabastada sotsiaalmaksust, näiteks esimese samba 16%-st (või 20%-st, kui ei ole teise sambaga liitunud). Pakun siia juurde mõtte, et kui riik annab täiendavaid soodustusi, siis võiks seada ka täiendavaid piiranguid raha kasutamisele enne pensionile minekut. Lisaks pakun välja võimaluse, et ka tööandjapensione ei maksustataks hiljem raha pensionina välja võttes mitte tulumaksu, vaid ravikindlustusmaksuga.

Löök ravikindlustuse jätkusuutlikkusele

Pensionisüsteemi kõrval hakkab demograafiast sõltuv rahastamismudel veelgi hullemini kägistama ravikindlustust.

Pensionär peab saama nii jõukaks, et jõuab ise ravikindlustust maksta. Peame tulevikus jõudma olukorrani, kus pensionär on piisavalt jõukas, et hoida nii enda elustandardit kui ka maksta elu lõpuni ravikindlustust. Viimatinimetatu on elulise tähtsusega ravikindlustuse rahastamise tagamiseks, sest selliselt viime maksjate baasi vastavusse kulutajate baasiga, teisisõnu lülitame demograafilise riski rahastamise skeemist välja.

Teenuse hoidmiseks praegusel tasemel tuleb meil ravikindlustust täiendavalt rahastada nagunii, aga pigem eelistaks seda teha struktuurse muudatusega, mitte hooajalise, nelja-aastases valimistsüklis toimuva raha juurdekauplemisega. Boonusena saaksime leevenduse, vähemalt võimaluse langetada kehtivat ravikindlustusmaksu, millest võiks kujuneda oluline komponent tööjõumaksude konkurentsivõime parandamiseks.

Kuidas võtta nii kulukas teema koalitsiooniprogrammi? Ilma täiendavate kuludeta on raske reformi ellu viia, lisaks sellele pole võimalik tulemust kirja saada ei järgmisteks ega ülejärgmisteks valimisteks. Peale teise samba loomist rahuneti reformide puhul maha, aga lõpuks hakkab vist kohale jõudma, et teine sammas oleks pidanud olema kõigest esimene samm.

Kui aga muutmisega alustatakse, siis ei tohiks segamini ajada tegelikke reforme olemasoleva süsteemi kosmeetikaga. Esimene peaks pikemas perspektiivis suurendama pensione, mille mõõdetav tulemus oleks keskmise (või mediaan-) pensioni kasv. Nimetatud kosmeetika lisaks küll praegusesse süsteemi tõhusust, aga sinna alla kuuluks ka igasugune ümberjagamine. Üks ei välista teist, süsteemi peab ikka efektiivsemaks tegema, aga oht on selles, et kosmeetikat hakatakse nimetama reformiks. Tulemuseks oleks kosmeetiline reform.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. May 2016, 11:53
Otsi:

Ava täpsem otsing