Häbi, loomakaitsjad!

Äripäevas 16.mail ilmunud artiklis „Karusloomafarmid tule all“ viidati tendentslikule televisioonis näidatud süžeele haigetest loomadest, justkui oleks see karusloomafarmides normiks. Artikli järel avaldatud loomakaitseseltsi kommentaaris korratakse valeväiteid, nagu hoitaks farmide puurides metsloomi ning nagu tehtaks karusnahast vaid tarbetud luksuskaupu.

Loomaõiguslastele ei lähe ilmselt korda põllumajanduse loomulik tsükkel, kus ühe valdkonna jäägid on väärtuslikuks sisendiks teisele. Karusloomadele valmistatakse sööta kana- ja kalatööstuse jääkidest, mis muidu peaksid minema kulukale ja keskkonda reostavale utiliseerimisele.

Karusloomafarmide surve keskkonnale on minimaalne, sest loomade sõnnik on kergesti kokku kogutav ja kõik kasutatakse ära kohalike põldude väetamisel. Karjakülas on suurtes farmides kasvatatud karusloomi juba 80 aastat ning hoolimata pingsatest otsingutest ei ole täheldatud selle mõju lähedal asuvale Keila jõele ja põhjaveele.

Karusloomakasvatus on ainus põllumajandusvaldkond, mis ei ole saanud riigilt mingit tegevustoetust. Samas läheb ligi 98% Eestis toodetud karusnahakadest ekspordiks. Sõltuvalt karusnahkade hinnatasemest maailmaturul on kõigi meie farmide eksporditulu olnud 4–8 miljonit eurot aastas, mis on meie põllumajandustoodangu koguekspordist märkimisväärne osa.

Karusnahad ei kao inimkonna garderoobist kunagi, sest see on kõige ökoloogilisem materjal, kestab kaua ning laguneb looduses. Kunstlike materjalide roheline jalajälg on kordades suurem ning kindlasti ei ole inimkonna huvides seda jälge veelgi suurendada.

Kitsastes grupihuvides ühiskonna väärinformeerimine ja hirmutamine ei ole eetika, vaid küüniline manipulatsioon, mida on ühiskonnas niigi ohtlikult palju. Raskustes vaevlevast loomakasvatussektorist järjekordse valdkonna väljatoomine ja tümitamine muudab meid ainult vaesemaks ning teeb paljudele inimestele haiget.