Tõbine tahab ravi, aga raha on vähe. Mida teha?

Millise printsiibi järgi kindlustuslepingud sõlmitakse, on juba tehniline probleem. Pealegi võiks Eesti Haigekassa olla korralik avalik-õiguslik kindlustusasutus, kui ta ainult oskaks ja tahaks sisuliselt hinnata, kas üks või teine uuring või ravimeetod oli ikka konkreetsel juhul vajalik ning asjakohane. Kui ta mõistaks, et kindlustusasutus peab ennekõike suhtlema kindlustatuga, mitte arstide ja raviasutustega.

Näib, et seaduseandja ei ole vaevunud uurima, mida tähendab rahalises vääringus 1 protsent SKPs või 1 protsent ravikindlustusmaksu vähendamist. Kahjuks on arutamise ja lahenduste otsimine asendunud halamisega. Midagi enamat ei järgne.

Esimene ravikindlustusseadus 1991. aastal oli kohustusliku kindlustuse põhimõtteid järgiv seadus, st ravikindlustuse omamine ja vastava lepingu sõlmimine oli kohustus, mitte suva. Läks vaid 5 aastat, kindlustatud isikud võrdsustati tasapisi mittekindlustatutega ja kõik muutus kõigile kättesaadavaks. Loomulikult ei suuda 500 000 palgasaajat, kelle pealt arvestati kindlustusmaksu, katta kõike 1,3 miljoni inimese arstiabiks kuluvat.

Siis 2002. aastal tehti tõeline ajarännak tagasi 1990. aasta eelsesse perioodi. Hakkas kehtima nn solidaarse ravikindlustuse seadus, mis on sundkindlustus ja tähendab, et riik võtab enesele kindlustusandja kohustused. Vaid lihtsameelne võib loota, et riik suudab täita oma kohustusi ja seda tunneb iga abivajaja omal nahal. Valitsus aga saab olla rahul – kärbuv riigieelarve sai lisaraha ja ega tavakodanik saagi aru, et süüdi pole mitte arstid ega isegi mitte haigekassa. Viimane tegutseb seaduste järgi, mis sest, et kapitalistlikus riigis sügavalt sotsialistliku mehhanismi elushoidmine on üpris keerukas ülesanne.     

Raha on teatavasti alati vähe. Kui poliitikud räägivad protsentidest, siis tavakodanikule on üpris ükskõik – kas 6,0 või 7 protsenti SKPst. Kui aga silme ette manada kas või tõsiasi, et Soomes on ühe inimese ravimiseks üle kahe ja Rootsis üle nelja korra enam raha kui Eestis, siis võib ilme muutuda morniks. Eestis on see veidi üle 1000 euro ja Rootsis pea 5000 eurot aastas. Vahe on viiekordne. Lisades kurva tõsiasja, et kõik arstimisel vajalik tuleb mujalt sisse osta, siis ei tohiks jätkuda nurinad, et arstiabi on liialt kallis.

Mida siis ikka teha? Ega palju valikuid olegi. Kas vähendada väljaminekuid ravimisele? Seda saaks teha vaid siis, kui oluliselt lühendada haigekassa kaetavate raviteenuste nimekirja. Kummast otsast lühendada, peab olema aga maksumaksja otsustada. Haigekassa võib jätta loendist välja keerulised ja kallid uuringud või arstlikud protseduurid.

Võib ka kärpida teisest otsast – jätta kodaniku kanda lihtsamad ja tavainimesele taskukohasemad arstiabivõtted. Mis on taskukohane ja mis mitte, osutab ilmekalt meie inimeste sõna otseses mõttes hambutu suu.

Ja on ka kolmas võimalus – jätta see nimekiri endiseks, kuid seada tõkend nende teenuste kasutamiseks. See on praegune, kõige ebaõiglasem olukord, sest haige vajab ravi ikka siis, kui ta seda vajab. Tema valu ja haigena oodatud aega ei saa kunagi keegi hüvitada. Nii lõpebki lahkelt lubatud solidaarsus – töötegija palgalt arvestatakse ravikindlustusmaksu, aga tegelikku abi saab vaid see, kel lisaraha või kes jõuabki ära oodata kohtumise just selle arstiga, keda vajab.

Muidugi võib mõelda ka arstliku teenuse pakkumise suurendamist. On aga kindel, et pakkumise suurendamine ei too juurde raha ega langeta arstiabi hinda. Pealegi ei ole mingit lootust, et kvalifitseeritud arstide arvu võiks suurendada. Pigem on see veel lähikümnenditel vähenemistendentsiga. Ei aita siin ka rahvale ettesöödetud idee haiglate võrgustamisest.

Muutes maakonnalinnas olevaid haiglaid kahe suurhaigla ripatsiks, püütakse maksumaksjaid võrgutada tohutu rahalise kokkuhoiuga, mida lubatakse saavutada. Arvestamata jäetakse aga kahjud. Vaikitakse kurvast tõsiasjast, et üldarstiabi andmiseks võimelised raviasutused muutuvad sisult hoolekodudeks ja maakonnakeskustest kaovad ka arstid.

Arstid lahkuvad mitte ainult palga, vaid ennekõike perspektiivi puudumise tõttu. Kava asendada lahkuvaid arste külalisarstidega kahest suurhaiglast on mõeldud vaid lühiajaks ja avalikkuse rahustamiseks. Mingite sunnimeetoditega, olgu selleks või lisapalga lubamine, ei saaks ega tohiks panna arsti seiklema erinevate linnade ning haiglate vahel. Seda võib teha lühikest aega, kuid siis saab iga normaalmõistusega arst aru, et  Soome on hõlpsam tööle sõita kui Rakverre või Haapsallu. On ju arstilgi ainult üks elu.

Võrgustamisel on veel teinegi aspekt. Tsentraliseerides kogu aktiivse haiglaravi, lõikame endalt võimaluse talitleda kriisiolukordades, kuhu riik võib sattuda. Ja pole kriisi vajagi – piisab pooletunnilisest tõrkest arvutisüsteemis ja tööpäev ongi rikutud. Vastuseta on küsimus, miks peab kasutama hiigelressurssi, mis on mahutatud kahte suurhaiglasse, meditsiini mõistes suhteliselt lihtsa ja igapäevase arstitöö tegemiseks. See omakorda tähendab, et haiged hakkavad arsti juurde pääsemist veel kauem ootama. Muidugi on võrgustamisel oma nn positiivne külg ka – kogu Eesti  arstiabi sisuline korraldamine lükatakse kahe suurhaigla juhi kanda ning selleks kutsutud ja seatud erinevatel tasanditel tegutsevad poliitikud võivad rahumeeli jätta tegemata selle töö, milleks neid on valitud.

Autor: Andres Ellamaa