Riigihange olgu avalik

30. mai 2016, 11:15
Riigikogu liige Maris Lauri.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160530/OPINION/160539994/AR/0/Maris-Lauri.jpg

Riigihangete võrdlusandmetele peaks kõigil olema lihtne ligipääs ehk ilma eraldi teabepäringuta, kirjutab riigikogu liige Maris Lauri.

Riigihangete seaduse eelnõu on juba tekitanud arutelu riigihangete läbipaistvuse üle. Kindlasti on selle juures positiivne see, et kõik soovivad näha ühte ja sama: riigihangete korraldus peab olema nii avatud ja selge kui vähegi võimalik. Läbipaistvuse juures on enim räägitud sellest, millal ja mida täpsemalt tuleks teha avalikuks. Ollakse üpris ühel meelel selles, et avalikuks tuleb teha konkureerivate pakkumuste sisu vähemalt hindamiskriteeriumite ulatuses. Kuid arutelu koht on kindlasti see, millal tuleks pakkumised avalikuks teha.

Lihtne on avaldada kohe tähtaja lõppedes pakkumise teinute nimed ja kogumaksumus. Kuid kui pakkumuse hindamise alus ei ole üksnes koguhind, vaid ka osamaksumused ja kvaliteeditingimused, võib hindamine võtta aega ja seega saab need aspektid avaldada alles mõne aja pärast. Kas alles siis, kui parim on valitud? Kui parima valik võtab pikalt aega, mis siis? Kui parim on valitud, tuleb avalikuks teha kõikide pakkumises osalejate pakkumused kõikide hindamiskriteeriumite lõikes.

Hangete puhul tuleb lähtuda majandusliku kasulikkuse printsiibist. See tähendab, et peale hinna tuleb arvestada ka olelusringikulusid ehk siis hilisemaid kasutus- ja hoolduskulusid jmt. Loomulikult võib tingimusi olla veelgi rohkem. Samas jääb lihtsamate ja odavamate ostude puhul hind põhiliseks või ainsaks hanke hindamiskriteeriumiks ka tulevikus. Suuremad hanked nõuavad kahtlemata hankijatelt oskust näha ja kaaluda, millised peavad olema hanketingimused, ning julgust loobuda lihtsama vastupanu teed minekust (st lähtumist üksnes odavast ostuhinnast). Kompetentsi kasv on selles kindlasti juba praegu asju paremaks muutnud, kuid eks probleeme ole ikka veel.

Ala- ja ülepakkumised

Paljusid häirivad alapakkumised – hanke võidavad need, kes pakuvad konkurentide jaoks arusaamatult madalat hinda. Tihtipeale on madal hind võimalik juhul, kui jäetakse maksud tasumata või makstakse põhjendamatult madalaid palku (ehk siis potentsiaalselt ümbrikupalku). Siit tulevad ka ettepanekud, et pakkumistes tuleks avaldada palgakulud ja automaatselt tuleks jätta kõrvale kõige madalam (ja kallim) pakkumine. Automaatselt kõrvaldamise vastu räägib aga võimalus, et alapakkumist keegi ei tee ja siis satub löögi alla pakkuja, kes lihtsalt suudabki parema töökorralduse või eesrindlikuma tehnoloogia kasutamisega pakkuda soodsamat hinda. Sealjuures võib ju juhtuda sedagi, et see kõige odavam pakkumine on järgmistest vaid marginaalselt väiksem.

Kindlasti tuleb arutleda maksuvõlgnike hankele lubamise üle. Direktiivid on andnud võimaluse teatud juhtudel maksuvõlgnikel hankel osaleda – kui on olemas võlgnevuse likvideerimise kava jmt –, teisalt tuleb igal juhul vältida nii see, et mõni pakkuja formaalselt suudab näidata enda maksukorralikkust, kuid sisuliselt siiski seda ei ole. Jälle üks arutelukoht.

Meil räägitakse palju alapakkumistest, sest nende tulemus paistab sagedamini silma – venivad ja katkevad hanked, kehv kvaliteet –, kuid samavõrd probleemsed on tegelikult ka ülepakkumised. Iseenesest peaksid liialt kallid pakkumised kaotajaks jääma, kuid kui hankel osalejaid on vähe, siis ei saa välistada, et hankija jaoks soodsat pakkumist ei tulegi. Hankel osalejate arvu võib kõige rohkem kärpida see, kui potentsiaalsed hankel osalejad ei usu hanke aususesse ehk kui pannakse tähele, et hanke tingimused on sellised, mis sobivad 1–2 pakkujale, kui mitu korda jäädakse hangetes arusaamatutel põhjustel teiseks-kolmandaks või kui võitjate ring on väga kitsas.

Ligipääs kõigile

Selliseid arenguid aitab vältida – esialgu ehk tasapisi vähendada – see, kui hangete tulemused avalikustatakse viisil, mis võimaldab kõigil täpselt näha, miks üks või teine pakkuja oli parim. Peab olema arusaadav, kuidas üks või teine osaleja täidab hankel esitatud tingimusi ja kriteeriume, kus ollakse tugevamad ja kus nõrgemad. Selline võrdlus aitab kõige kõrval kaasa üldisemale tõhususe kasvule: on tõenäoline, et kui ettevõte näeb, et tema pakkumises on mingi kindel aspekt teistega võrreldes nõrgem, siis ta püüab seda tulevikus teha paremaks.

Avalikustamine tähendab ka seda, et neile võrdlusandmetele peab olema ligipääs kõigil, ka neil, kes konkreetses hankes ei osalenud, sealjuures ilma suurema vaevata ehk teabepäringut tegemata. Selline avalikustamine aitab tegelikult ka alapakkumiste vastu, sest üpris tõenäoliselt on kõige kompetentsemad teised pakkujad ning nad on ka ülimalt motiveeritud hindama enda pakkumist võrdluses teiste pakkumustega. E-hangete süsteem peab võimaldama lihtsalt ja selgelt kogu olulise teabe avaldamist. Teabepäringutega info hankimine peaks jääma ikkagi spetsiifiliste teemade ja küsimuste juurde, mitte olukorda, kus me võrdleme tavalisi hankeid.

Kui asjad tunduvad kahtlased või ebaõiglased, siis võib ju protestija esitada vaidlustuse. Kuid üldiselt seda siiski ei tehta, sest kardetakse, et tulevikus võidakse n-ö kätte maksta või hanke võitmise juures lähevad suhted hankijaga keeruliseks. Kui tegemist on tööga, kus hankija ja pakkuja omavaheline koostöö on ülimalt oluline, siis ei olda valmis suhteid juba varem pingeliseks ajama. Nii mõnigi kord ei tea mikro- või väikeettevõtja, kuidas vaidlustada – kuhu pöörduda, kui kiiresti jmt. Kuid järeldus olukorrast, kus küsimused jäävad õhku ja hinge tunne, et asi ei olnud päris õige, on tavaliselt see, et ju midagi susserdati. Seetõttu on oluline, et vaidlustuste esitamise ja lahendamisega seotud teemad oleksid selged ja arusaadavad.

Vähe kogemust põhjustab eksimusi

Veelgi parem oleks, kui avalikkusele (mitte ainult hankijatele ja pakkujatele) oleks teada, kuidas täpsemalt korraldada tüüpilisemaid ja sagedamini esinevaid hankeid, kuidas lahendada ühed või teised olukorrad.

Esimene ja lihtsaim samm oleks parimate praktikate, soovituste ja juhendite esitamine ja levitamine. Nii saaks muu seas vältida või vähemalt vähendada, et hilisemad kontrollid ei avastaks möödaminekuid hangete korraldamisel. Tihtipeale ei ole eksimused ja möödapanekud põhjustatud mitte soovist susserdada, vaid ebapiisava kogemuse või teistsuguse seaduse tõlgendamise tulemus.

Kindlasti aitab hangete paremat korraldust tagada teabe levik ja kättesaadavus, siin on oma roll ka rahandusministeeriumil. Aga taas tuleb nimetada läbipaistvust ja selgeid reegleid ning arusaadavat seaduse sõnastust (jah, ka segane sõnastus tekitab probleeme, sest arusaadavus kannatab). Kindlasti aitab eelnimetatule kaasa ka tarbijasõbralike e-lahenduste laialdasem kasutamine.

Loomulikult on palju teisigi kohti, mille üle hangete puhul arutleda. Seaduseelnõu menetlemise käigus on võimalik nende üle põhjalikult arutleda. Kordan seda, mida olen viimasel ajal erinevatel kohtumistel ikka ja jälle öelnud: kui kellelgi on soov ideid pakkuda, siis nad on oodatud ja teretulnud seda tegema.

Maris Lauri juhib riigikogus riigihangete seaduse eelnõu menetlemist.

Allikas: Maris Lauri blogi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. May 2016, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing