Minu või tema viga?

Inimene kipub andma teistele hinnanguid, teadvustamata, kust hinnang on pärit. Kahetsusväärselt sageli võib see olla nähtus, mida psühholoogid kutsuvad projitseerimiseks. See tähendab nähtust, kui hakkame teistele omistama emotsioone, mõtteid ja käitumisi, mis on meil endil, ent mis meile sugugi ei meeldi. Vältimaks iseendaga vastuollu minemist, me pigem eirame neid asju enda juures ja seda enam n-ö näeme ja kritiseerime teiste juures.

Näiteks koosolekule hilinenud inimene viitab valjuhäälselt teisele kolleegile, kes oma asjadega hilines. Võimu nautiv jupijumalast ülemus süüdistab alluvaid rünnakus tema vastu. Töösse vähese pühendumusega suhtuv inimene süüdistab teisi – eriti ülemusi – väheses hoolivuses, pühendumises. Küll teeks, kui teised ikka kõvemini panustaks. Ja muidugi, tähtaegadega pidevalt jännis oleva inimese jaoks ei pruugi – tema enda sõnul – olla hullemat surmapattu kui inimene, kes hilineb tähtaegadega.

Miks me seda teeme? Miks näeme teistes pahesid, puudujääke, vigu, millest me enda juures mööda kipume vaatama? Vastus on lihtne ja sama, mis paljude sarnaste inimkäitumise nähtuste puhul – sest nii on lihtsam elada. Et mitte vaevelda enda probleemidega, et mitte tunda ebameeldivat tunnet, et mul endal on midagi viga. Oleme selleks ehitanud endale kaitsemehanismi, mille üks osa on oma mõtete, tunnete, käitumiste, isikuomaduste projitseerimine teistele.

Mida selle teadmisega peale hakata? Enne hinnangu andmist teisele inimesele tasub mõelda, millele hinnang tugineb. Näidetele, faktidele, käitumistele? Või äkki eeldamisele, arvamisele, kõhutundele? Hinnangud ühel ja teisel juhul võivad erineda teineteisest nagu öö ja päev.