Tuleb kakelda

Jevgeni Ossinovski on nüüd ajakirjanduses piki päid ja jalgu saanud üksjagu – et selle vastandumisega ta ikka tulevaste valimisteni välja ei vea, ja kui lühinägelik see ikka poliitiliselt on. Küll tulistab Ossinovski endale jalga, küll on see vastandumine lihtsalt arusaamatu – kahtlane, kas see on ikka erakonnale kasulik. Veel on talle ette heidetud, et ühelt poolt kõneleb ta justkui asjast, siis aga hakkab jälle oma poliitilist agendat ajama. Ja siis on veel need, kes ei tee poliitilisel agendal ja päris asjal vahet.

Ma ootasin seda, mida Ossinovski ütles, väga pikalt ja vahepeal tundus, et ei jõuagi ära oodata. Valitsuse liikmete vaikimine oli piinavalt pikk. Ja muidugi võib nüüd arutleda selle üle, et kas seda, mida Ossinovski teeb, peab tegema nii- või kuidagi teistmoodi. Niisugune arutelu on väga mugav, saab tähtis välja paista, ise ei pea käsi määrima, avad aga uue Wordi dokumendi, teed targa näo ette ja täidad sulle homseks lubatud tähemärgiruumi ära.

Ent Eesti on veelahkmel. Päriselt. EKRE rassistlik reostus on levinud piirini, kus seda ära koristada ei pruugi olla enam sugugi lihtne. Seda, mis EKREga on Eestis juhtunud, poleks pidanud kunagi juhtuma – aga juhtus ja see levis. Erakonnad ehmatasid ära ega osanud reageerida ja ei tahtnud ka, sest see ei tundunud kasulik. Ja kui nüüd on üks, kes ütleb, et nii ei või, ei saa ega tohi – siis on kummaline talle ette heita nõrka poliittehnoloogilist võimekust ühelt poolt ja teiselt poolt seda, et ta on ise poliitik. Jah, on. Aga ta paistab olevat hetkel ainus poliitikuist, kes taipab, mis on teoksil ja mille vahel on meil valida.

Kui mõistus on loojumas, siis tuleb seda öelda – enne kui on päris hilja. Mitte et nii väga tahaks riidu kiskuda või et muud teha poleks. Aga kui enam teisiti ei saa, siis tuleb kakelda.