Sularaha peab alles jääma

Inimestel peab olema võimalus kasutada erinevaid makseliike, sealhulgas sularaha, mis teatud juhtudel on ainuke võimalus makse sooritamiseks. Näiteks siis, kui elekter ära või võrguühendus katkenud.

Eelkõige Põhjamaades on üha innukamalt räägitud sularahast loobumisest. Eestis väljendas oma toetust sularaha kasutamisest loobumiseks Meelis Mandel, kelle hinnangul on sularaha eilne päev ja selle kasutusvõimaluste kahandamine vähendaks kuritegelikku päritolu raha ringlust.

Asjaolu, et sularaha võidakse mõnel juhul kasutada ebaseaduslikult, ei vii loogiliselt järelduseni, et kui sularaha poleks, siis väheneks kuritegevus. Me ju ei korja müügilt ära autosid seetõttu, et osa inimesi põhjustab nendega liiklusõnnetusi, milles hukkuvad inimesed.

Maksete teostamiseks on aina rohkem võimalusi ja üha enam ettevõtteid pürgib makseteenuse turule. Mobiilimakseid, krüptoraha, elektroonilisei rahakotte jms kasutatakse üha enam ja ei maksa karta, et sularaha kasutamine takistab kuidagi uute makseliikide levikut.

Võib jääda mulje, et aastatuhandeid kasutusel olnud sularaha on kohe oma maise teekonna lõppu jõudmas ja mittesularahalised makseviisid võtavad rolli üle. Nii see siiski pole. Näiteks pangad, kes esialgu hoidusid sularahaga tegelemisest, on jõudnud arusaamani, et sularaha vältida pole võimalik, ja rajasid lõpuks oma sularahaautomaatide võrgu.

Eestlane võtab automaadist raha välja keskmiselt 29 korda aastas, olles sellega Euroopas sularahaautomaatide kasutamise aktiivsuselt esirinnas. See näitab, et vajadus sularaha järele on endiselt suur. Eestis tehakse 44% maksetest sularahas ja sularahamaksed on võrreldes kaardimaksetega populaarsemad. Euroopas on sularahamaksete osakaal veelgi suurem – 60%. Lisaks on sularaha maht Euroopas viimastel aastatel kasvanud keskmiselt 11% aastas.

Märkimisväärne osa väiksema sissetulekuga inimestest ja ka esimesi oma raha omamise samme tegevad koolilapsed kasutavad igapäevases arvelduses eelkõige sularaha, kuna selle kogusest omab inimene palju kindlamat jooksvat ülevaadet kui pangakontol olev numbririda või kaardiga makstav kulutus.

Eesti riik on tegutsenud sünkroonis inimeste vajadustega ja peab sularaharingluse toimimist oluliseks. Ega ilmaasjata pole sularaharinglus üks hädaolukorra seaduses toodud elutähtsatest teenustest. Meenutagem kas või mõne aasta taguseid pronksiöö sündmusi, mil elektroonilised maksed olid küberrünnakutest häiritud ja sularaha oli ainuke maksevõimalus.

Kuigi sularaharinglusele heidetakse pidevalt ette kulukust, siis ka kaardimaksete toimimiseks vajalik tehniline taristu nõuab ülalhoidmiseks kulutusi, mille peavad hüvitama ikka need, kes kaardimakse teenust kasutavad. Pealegi pole praeguseni tehtud Eestis ühtegi uuringut, mis selgelt ütleks, kumb maksevõimalus (kaardimakse või sularaha) on kallim.

Olen veendunud, et sularaha jääb püsima teiste makseliikide kõrvale. Ajapikku lihtsalt laienevad uute makseliikide tulekuga meie võimalused makseid teha. Kõige tähtsam on see, et tarbijatele jääks võimalus kasutada erinevaid makseliike – sularaha, kaardimakse, mobiilimakse, elektrooniline rahaülekanne jne. Neid, mida nad ise soovivad kasutada, mitte aga neid, mille kasutamist keegi tema eest otsustanu peab vajalikuks ühiskonnas pakkuda. Eesti ei pea pimesi järgima riike, kus otsused vähendavad tarbijate valikuvabadust, vaid võimaldama erinevatel makseliikidel kõrvuti eksisteerida.

Autor: Peeter Torim