Urmas Reinsalu võitleb tondiga

Reinsalu on viimase aasta jooksul kõige rohkem silma paistnud ühe (tolmu alt välja kougitud) teemaga. Tema peas, tegudes ja kõnes on esimesel kohal Nõukogude Liidu hukkamõist. See on justkui tema tuuleveski.

Mullu novembris allkirjastasid Balti riikide justiitsministrid Riias Reinsalu eestvedamisel koostöömemorandumi, milles lepivad kokku tegevuse Nõukogude Liidu okupatsiooni kahju nõude esitamise teemal. Laia kõlapinda leidnud sündmus polnud valitsuse seisukoht, vaid Reinsalu soolo.

Samasse kategooriasse kuulub mõni kuu hiljem Reinsalu esitatud ettepanek, et Eesti kodakondsus tuleb anda ainult neile, kes ütlevad kodakondsuseksamil, et Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Juunis avalikustati sihitult ja Reinsalu osalusel järjekordne Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina justiitsministrite ühisavaldus, milles tauniti, et Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon pole teinud midagi, et kunagisi kuritegusid mingilgi moel heastada.

Kas Nõukogude Liit oli kurjuse impeerium? Kahtlemata. Niisamuti on selle teemaga tegelemine poliitiliselt turvaline ja lihtne. Keegi ei söanda vastu vaielda või hukka mõista. Kas seda turvalist teed käies on jäänud midagi tegemata?

Vastuse annab Reinsalu enda moodustatud töögrupp. Märtsis avaldas kõnealune grupp 64 ettepanekut, kuidas Eesti ärikeskkond paremaks muuta. Kokku esitati 123 ettepanekut, mida ettevõtjad peavad suure rahulolematuse märgiks. Kolm kuud hiljem koguvad ettepanekud riiulis tolmu. Parimal juhul võetakse need teadmiseks, kaalumiseks ja analüüsimiseks. Eks ta ole.