Keskpärasuse lõks

Eesti majanduskasv on viimaste aastate jooksul kujunenud pettumuseks ja varsti võib analüüsida kaotatud kümnendit. Ratsionaalne majanduslik tulemus on välisinvestorite väljatõmbumine Eestist ja Baltimaadest. Suured investeeringud ei tasu ennast ära. Ja see on probleem, sest majanduskasv on eeldab investeeringuid eri liiki kapitali.

Me elame ajastul, kus kõik on võimalik. Seepärast peaks diskussioon Eesti keskmise sissetuleku lõksust väljamurdmise teemal olema mõttetu. Kuid elu on komplitseeritum ja ettearvamatum, kui ratsionaalsus ette kirjutab.

Keskmise sissetuleku lõksu mõistet kasutatakse peamiselt rikaste majanduste klubisse jõudmise kontekstis. Seda võib laiendada nii väärtustele, mõtlemise kvaliteedile kui ka ühiskondlikule diskussioonile. Meile meeldib heietada innovatsioonist ja väljaspool raame mõtlemisest, kuid teisalt vajame ellujäämiseks konservatiivsust.

Konservatiivsusel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Ajalugu teeb meid ettevaatlikuks, kuid kui tulemuseks on konfrontatsioon, siis on raske näha positiivset programmi. Me võime küll teha äri Lähis-Idas, kuid kui paljud meist tahaksid elada konservatiivsetes Araabia riikides?Meil pole vaja matkida Rootsit, kuid peaksime valima poole. Konservatiivsus ja liberaalsus on mõlemad parempoolsed väärtused. Ilma väärtusteta on raske toimida nii äril, riigil kui ka ühiskonnal.

Keskpärasus ja ka keskmise sissetuleku lõks on reegel, mitte erand. Kuidas saavutada läbimurre, mille parim rahvusvaheline näide on Lõuna-Korea, mis omakorda võib olla tänu sõjanduslikule argumendile erand erandite seas?

Osa Eesti ettevõtjaid kurdab, et meie palgatase ületab mõnikord juba Saksamaad. Kuidas konkureerida kõrgete palkade ja suure lisandväärtusega situatsioonis, kus sama Saksamaa ja muu vana Euroopa suurendab aktiivselt enda konkurentsivõimet ja arendab eksporti? Kas ja millal oleks võimalik näiteks kohaliku ressursi põhjal välja arendada keemiatööstust, mis suudaks toota tarbekaupu: juukselakke ja pesupulbrit või tänases maailmas isegi olulisemat – lõhkeainet?

Hoolimata kõigist kalambuuridest saab majandusteadust siiski pidada teaduseks, mis vastab läbimurde küsimusele üldreeglitega. Neid on lihtsustatult kolm. Esiteks tuleb aktiivselt juhtida investeeringuid, suunates neid uute tehnoloogiate poole. Näiteks Jaapani ja Lõuna-Korea investeeringud ületasid kiire arengu faasis 30% SKTst. Teiseks tuleb tagada makromajanduslik stabiilsus. Kõige suurem probleem on kolmas komponent. Kiire majanduskasv loob paratamatult ebavõrdsust, sotsiaalset kihistumist ning tulemusena muudab ühiskonda ja väärtusi. Tuntud väidet parafraseerides: raha on arvamus, inimesed fakt. Ja nagu teada, inimesed vabatahtlikult enda käitumist ei muuda.

Lääne- ja Ida-Euroopa majandus- ning poliitiliste süsteemide eripalgelisuse juurte kohta on mitmesuguseid arvamusi, kuid meenutagem näiteks katkuepideemiate laastamistööd alates 14. sajandist. Sama mehhanism toimis hiljem uusasukate puhul Ameerikas ja Austraalias. Sageli tundub, et Ida-Euroopa peamine pärand vanale Euroopale on 19. sajandi väärtuste meeldetuletamine 21. sajandi ühiskondadele. Sama teeb ka Venemaa, lisades strateegilised tuumajõud.

Üks mu tuttav kordab järjekindlalt, et 21. sajandil ei saa konkurentsieelist äris otsida põhiprotsessist, vaid see tuleb leida kas tugiprotsessist, pehmetest väärtustest või innovatsioonist. Sama kehtib riikide kohta. Liiga tihti kõlab väljend „lihtne ja loogiline“. Siin võib leida palju analooge: „banaalne ja mehhanistlik“, „kopeeritav ja kiretu“ jne. Ka maailma rikkaimad riigid keskenduvad ekspordile, korrigeerivad oma maksusüsteeme ning investeerivad (palju rohkem kui meie) haridusse.

Kust siis läbimurret otsida, kui lihtne madal kulubaas enam ei toimi? Strateegilistest valikutest jääb pinnale eristumine, mis omakorda algab mõtlemisest. Põhjamaine individualism loob meile hea vundamendi, genereerimaks unikaalseid ideid. Teisalt vajab kõigi ideede realiseerimine raamistikku. Hämmastav, kuidas me näiteks suudame järjekindlalt ignoreerida rikaste avatud väikeste majanduste mudelit (mis ei tähenda tingimata Põhjamaid).

Kunstis võib teiste ideede kopeerimine ja nende edasiarendamine tähendada isikliku kordumatu käekirja väljakujunemist. Eeldusel, et sisu on. Teisisõnu, üldised põhimõtted tuleb tõlkida spetsiifiliseks konkurentsieeliseks.

Pikaajalises perspektiivis on põhjust olla läbimurde suhtes optimistlik. Küsimus on, milline põlvkond selle saavutab. Ning kui vaid keegi suudaks selgitada, kuidas ilma investeerimata raha teenida.