Võlakired lähevad kalliks maksma

Võiks ju arvata, et äriühingud, mille eesmärk on teenida kasumit, on homo economicus’ed, kes otsivad lahendust, mitte emotsioonidest tulvil vägikaikavedu.

Võlasuhetes on alati kaks poolt: sissenõudja ja võlgnik. Esimene viga, mida võlgnikud teevad, on olukorra tõsidusest mitte aru saamine. Argumendid, mida võlgnikud mitte maksmiseks esitavad, korduvad ajast aega. Tihti on jäädud võlgu teenuse või kauba eest, mida ei peeta piisavalt kvaliteetseks. Kvaliteet on subjektiivselt tajutav omadus, kuid kui teine pool on kulutanud enda aega või materiaalset ressurssi, on tal õigustatud ootus saada selle eest tasu. Võlgniku peas olev pahameel ostetud teenuse või toote kvaliteedi pärast ei ole iseenesest põhjendus arvet mitte maksta.

Teine hämmastavalt suur probleem on egoküsimused, mida saab tõlgendada solvumiseks. Iga ettevõte on töötajate ja omanike nägu ning solvumine on inimlik emotsioon. Tüüpiliselt tuntakse ennast solvatuna teise poole käitumise pärast ja põhjendatakse sellega võla mitte tasumist. „Ma põhimõtteliselt ei maksa, sest Mihkel ütles, et ...“ ei tohiks kuuluda ühegi ettevõtja sõnavarasse, kuid kuulub siiski.

Kolmas võlgnike püsiv eksimus on õiguskeelest mitte arusaamine. Kui võlgnevuse kohta on tulnud kohtult maksekäsk, siis kuulub see täitmisele. Maksekäsu peal on lisatud tekst, et käsku on võimalik edasi kaevata teatud päevade jooksul. Edasikaebamise võimalus ei tähenda, et maksekäsk ei oleks juba kehtiv. Kui võlgnikule laekub maksekäsk, siis ta peab selle tähtajaks tasuma. See, kas see on tema jaoks õigustatud ja millistel alustel ta selle edasi kaebab, on täiesti teine protsess. Juhul kui kohus otsustab pärast edasikaebamist, et võlgnevust polnud, saab raha alati tagasi. Edasikaebamine ei muuda olemasolevat maksekäsku kehtetuks.

Võlgnevuste puhul on võlgnikul mõttekas olla ise aktiivne ja maksta kasvõi osade kaupa võlga tagasi. Sissenõudjale on palju kasulikum saada võlgnevust tagasi osamaksetena kui üldse mitte. Rahaliselt on alati odavam sissenõudjaga kokkuleppele jõudmine enne kohtusse minekut. Võlgu oldav summa hakkab iseenesest kasvama hetkest, kui kohus või läbi kohtuotsuse kohtutäitur sellega tegelema hakkab (kohtukulud, esindaja kulud, kohtutäituri tasud).

Võlasuhte teise osapoole, ehk sissenõudjale kehtivad üsna sarnased soovitused. Esiteks on mõistlik ka pikaajaliste äripartnerite puhul kontrollida nende majanduslikku olukorda maksu- ja tolliametis. Kui ettevõte on juba riigile võlgu, siis näitab see suuri probleeme igapäevases toimimises.  

Juhul, kui võlasuhe on tekkinud, saab sissenõudja olla enda tegevustes tark ja võimalikult emotsioonivaba. Kui võlgnik ei ole võlga tasunud maksetähtaja möödumisel, tuleb talle seda meelde tuletada ja mõistlik oleks tähtaega pikendada. Paljudes äriettevõtetes on rahavood hooajalised, maksetähtaja mõistlik pikendamine annab tavaliselt positiivse tulemuse.

Näiteks teenus või toode anti üle kuu esimesel päeval, seejärel saadeti välja arve maksetähtajaga kaks nädalat. Pärast tähtaja möödumist teavitati võlgnikku ja pikendati tähtaega veel kaks nädalat. Kokku on võlg tasumata ühe kuu. Kui selle aja jooksul ei ole võlgnik võlga tasunud või alustanud läbirääkimisi, siis on kõige mõistlikum koheselt algatada maksekäsu kiirmenetlus kohtu kaudu. Sellest hetkest edasi on täiendava maksepikenduse andmine aja, raha ja närvikulukas – ärge investeerige sellesse. Võimendage võla tasumise tõenäosust näiteks maksekäsu kiirmenetluse korras. Maksekäsule peab võlgnik reageerima ning tavaliselt saadakse aru, et valutum on tasuda enne, kui asi jõuab kohtulahendini.

Maksekäsu kiirmenetlus võimaldab hagimenetlusest kiiremini (kohtuistungita) ja väiksemate kuludega saada võlga välja mõistvat kohtulahendit rahalistes nõuetes, mille suurus koos intresside ja viivistega ei tohi ületada 6400 eurot.

Praegu on levinud palju ebatõhusam käitumine. Sissenõudjad kehastuvad ise inkassoks või müüvad võla edasi. Nii alustatakse võlgniku survestamist, mis tavaliselt lõppeb vihase ja solvunud vägikaikaveoga. Ise võla sissenõudmisega tegeledes raisatakse väärtuslikku aega, mis peaks kuluma põhitegevusele (v.a kui tegemist ei ole inkassoteenust pakkuva ettevõttega). Inkassoteenust pakkuvale ettevõttele võla edasi müümine ei pruugi pakkuda rahuldavat tulemust. Suuremad ning pikaajalisema kogemusega ettevõtted võla sissenõudmises on kvaliteetse teenuse osutajana tuttavad, kuid turul liigub palju nn põlveotsas tegijaid, kes maksavad nõude välja alles selle sissenõudmisel. Sissenõudmine ise aga tulemust ei anna. Selleks hetkeks, kui on teada, et inkasso teenusest ei olnud abi, võib olla hilja ka maksekäsu kiirmenetluseks.

Seega kujuneb teiseks oluliseks miinuseks võla väljanõudmisel aeg. Mida aktiivsemalt ja kiiremini tegeleda ise võla sissenõudmisega, seda enam teevad võlgnikud maksmist ennetavaid tegevusi. Ründe alla sattunud võlgnik suudab enda vara hämmastava kiirusega realiseerida viisil, kus võla tasumiseks ei jää mitte midagi. Mida pikemalt venib protsess, seda enam väheneb võimalus tegelikult midagi tagasi saada.

Kolmas oluline tähelepanek sissenõudjale olukorras, kui täitemenetlus on juba alustatud – ärge alahinnake teabe edastamise sisu ja selle edastamise kiirust kohtutäiturile. Sealjuures teabe esitamine ei ole oluline mitte ainuüksi menetluse algatamisel, vaid kogu võlanõude sissenõudmise protsessis. Näiteks on autode varuosade müügiga tegeleval ettevõttel üsna vähe kinnisvara, kuid olulisel määral vallasvara laoseisuga. Kohtutäitur saab arestida vara ja seeläbi astuda sammu võla tagasi saamiseks.

Soovitus mõlemale osapoolele: unustage emotsioonid võlasuhetes ning kasutage oma õiguste maksmapanemisel professionaalide abi. Õiglustunne ning kvaliteedi tajumine on subjektiivsed ja neist lähtudes võlasuhetes vaidlema hakata on raha, energia ja aja raiskamine. Äris tuleb hoida pea selge, kontrollida olukorda ja olla ka pisut paindlik.

Autor: Risto Sepp