Miks ma ei taotle riigisaladuse luba

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja põhiseadus garanteerivad igaühele eraelu ja sõnumisaladuse kaitse, mida saab riivata üksnes kohtu loal. Kuna igaüks on oma õiguste peremees, siis võimalik on ka nendest õigustest loobumine. Sellega on tegemist, kui isik vabatahtlikult allutab end riigisaladusele juurdepääsu õiguse saamiseks julgeolekukontrollile.

Advokaatide puhul on loobumine probleemne, kuna julgeolekukontrolliks nõusoleku andmine mõjutab ka klientide õigusi. Julgeolekukontrolli raames on võimalik nõuda kontrollialuse isiku kohta teavet kolmandatelt isikutelt, näiteks sideoperaatoritelt.

Rahvusvahelise õiguse normid ja siseriiklik seadus panevad advokaadile range kutsesaladuse hoidmise kohustuse. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on iseloomustanud kliendisuhte konfidentsiaalsuse nõuet kui efektiivse õiguste kaitse ja ausa menetluse nurgakivi. Advokaadi vaikimiskohustust tuntakse sajandeid ja see rajaneb alterum non laedere (ära tee kahju) põhimõttel. Professionaalse õigusabi taotlemine ei tohi ometigi olla karistatav sellega, et riik võib advokaadile usaldatud teavet kasutada kliendi vastu. Kriminaalasjades oleks see vastuolus ka enese mittesüüstamise privileegiga.

Advokaadi kutsesaladus on isegi kliendiga suhtlemise fakt ja tähtsust ei oma, kas teavet saab tõendina kasutada. Advokaadid on meil pahatihti no-win-situatsioonis, kuna kliendi kaitsmiseks võib tekkida riigisaladusega tutvumise vajadus, kuid juurdepääsuõiguse saamine eeldab julgeolekukontrolli.

Ehkki jälgimise fookuses on advokaat, ei uurita ju advokaadi üksiolemist, vaid ikkagi tema suhtlemist teiste isikutega, sh klientidega, kelle kohta pole erandeid sätestatud. Julgeolekukontrolli teostaja määrab, millist teavet ta vajalikuks peab ja kontrollitaval siinkohal kaasarääkimisõigus puudub. EIK on toonitanud, et kliendil on usaldusadvokaadi valimise õigus, ent õiguskaitseorganid võivad selle sõltuvusse seada riigisaladusele juurdepääsu loast.

Seadus võimaldab kaitsjal riigisaladusega tutvumise ka ilma julgeolekukontrollita, kui see on tingitud kaitse vajadusest, kuid paraku ei tea ma mitte ühtegi sellise taotluse rahuldamise juhtu. Eesti omapära on pahatihti ka selliste andmete riigisaladuseks tunnistamine, mis ei vasta riigisaladuse legaaldefinitsioonile.

EIK on seevastu järjepanu rõhutanud, et kaitsjal on õigus sõltumata riigisaladusest tutvuda kõigi kaitseks vajalike materjalidega. Valik on iga advokaadi enda teha, kuid usun, et kui advokaat peab ülekaalukaks riigisaladusele juurdepääsu vajadust, siis tuleks tal julgeolekukontrollist oma kliente vähemalt informeerida, kuigi korrektsem oleks pigem ka klientide nõusoleku küsimine. Seadus lubab kutsesaladust avaldada üksnes kliendi kirjalikul loal. Kuigi tegemist pole kutsesaladuse otseavaldamisega, siis ometigi avatakse riigile infokanal, millest peaksid kliendid valikute tegemiseks teadlikud olema. Isegi kui riik kliendiinfost ei huvitu, siis on vähemalt risk selleks olemas.

Mina kutsesaladusega ei riski.