Ebavõrdse võla ajastu

24. august 2016, 13:30
Viljar Arakas
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160824/OPINION/160829876/AR/0/Viljar-Arakas.jpg

EfTEN Capitali juhile Viljar Arakale teeb muret asjaolu, et varanduslik ebavõrdsus on viimastel aastatel ainult suurenenud. Näeme maailmas võlga - ja aina rohkem võlga. Lugu ilmus poliitika.gurus.

Euroopa Liit, mis oli kümnendeid osaks lahenduseks, on 21. sajandi hakul kujunenud osaks probleemiks. Enamikku kontinenti ilmestavad väga paindumatud töösuhted ja selle tõttu on noored massiliselt tööturult väljas. Sellepärast võibki neid näha linna peaväljakutel toimuvatel globaliseerumise vastastel demonstratsioonidel.

Kui Euroopa Liit oli algselt sajandeid verd valanud kontinendile ravimiks, siis töötule Hispaania Indignados-põlvkonnale on nii teine maailmasõda kui Franco diktatuur pigem kirjanduslikud nähtused. Tänastel kahekümnestel on sisuliselt võimatu kogeda ligilähedaseltki sama elatustaseme tõusu kui nende vanematel, vanavanematest rääkimata.

See tekitab rahuolematust ning paneb tänasele arengu põhiteljele alternatiivi otsima. Euroopa Liit on globaliseerumise ja vabakaubanduse võrdkujuna muutunud ka parempopulistidele eriti lihtsaks sihtmärgiks. Seda toidab Euroopa Komisjoni jätkuv föderatiivne püüdlus, mis valijate toe puudumisel ähvardab muutuda iseenda karikatuuriks.

Reagani – Thatcheri adamshmithilikule turuvabadusele ning globaliseeruvale vabakaubandusele rajatud pärand, mille tuntuim ohver oli Nõukogude Liit, sai oma lõpu 15. septembril 2008, kui pankrotistus Lehman Brothers. Lehman Brothersi krahhile eelnes USA kinnisvaraturu laenumulli lõhkemine, mille esimesed märgid andsid ennast selgelt tunda täpselt kümme aastat tagasi. Kahjuks peame tõdema, et kogu arenenud maailmas on tegemist kaotatud kümnendiga. Kuigi USA suutis traditsiooniliselt föderatiivse tervikriigina kiirelt ja jõuliselt olukorrale reageerida, eriti finantssektori rekapitaliseerimisel  ja näiteks autotööstuse päästmisel, helbib Euroopa oma stoilises institutsionaalses rägastikus toonast suppi tänaseni. Olukorras, kus lihtsa tööinimese reaalne sissetulek pole kümnendi jooksul kasvanud kummalgi pool Atlandit, pole keeruline märgata, millest parempopulistid uute häälte näol oma leegile kütet ammutavad.

Peavooluparteid ei suuda enam oma positsioone hoida

USA 2016. aasta presidendivalimiste final four’is oli ainult Clinton selge peavoolu esindaja. Pole liialdus öeldes, et paljude valijate jaoks oli ta vihatud peavoolu ehk establishmendi esindaja. Nii Cruz, Sanders kui vaieldamatult ka Trump pakkusid alternatiivi ning mida käredamat, seda parem. Valijatega suheldakse liiklusmärkide keeles, rõhutakse madalatele instinktidele ja meeldib see meile või mitte, aga see töötab. Tervete valijagruppide radikaliseerumisele on andnud hea platvormi ka sotsiaalmeedia laialdane levik, kus mõttekaaslased on kiired haakuma ja käredad seisukohad üksteist lingvistiliselt üle trumpama. Täna annab sotsiaalmeedia igaühele võimaluse oma isiklikuks online-väljaandeks, kus pole kellelgi vaja lasta faktidel head lugu ära rikkuda. Mis on tegelik tõde, mis vale, on järjest vähem relevantne. Oluline on, mis tekitab sotsiaalmeedias kaja ja mis mitte. Kõik toimuv paneb järjest enam küsima, et milles on tegelik probleem.

Tegelik probleem peitub siinkirjutaja hinnangul varandusliku kihistumise suurenemises ning keskmise tööinimese reaalsissetuleku muutumatuses kui mitte languses. Kui teise ilmasõja järgne tööstuse kiire areng tekitas tehasetöölises usu paremasse homsesse, ja enda osasse selles, siis täna pole see enam nii. The Economist kirjutas, et tänu Prantsusmaa elitaarsele Grandes Ecoles kõrgharidussüsteemile, mis on sisuliselt ainuke hüppelaud eliidi hulka, on tänane ühiskondlik kihistumine isegi hullem kui Päikesekuninga, Louis XIV aegadel. Tuleb nentida tõika, et laiemalt pole käimasolev infotehnoloogiline revolutsioon endaga kaasa toonud elanikkonna heaolutaseme tõusu, mis oleks ligilähedaseltki võrreldav globaliseeruvast vabakaubandusest tekkinud heaolutaseme tõusuga, sõjajärgsest tööstusrevolutsioonist rääkimata. Kuna internetipõhistes ärides valitseb “the winner takes it all” paradigma, on ebavõrdsus üha suurenemas, ja seda ka globaalselt, riikide vahel. Google ja Facebooki roll Eesti reklaamiturul, Uber Eesti sõidujagamisteenuses, Airbnb või booking.com majutusäris on kõik näited, kus üleilmne interneti turukeskkond, e-laadaplats kui soovite, nõuab meie teenusepakkujatelt kümnist, mis hääletult rahaülekande näol riigist lahkub. Nii nagu taksoäpid jätavad kohalikud taksodispetšerid tööta, jätab ka näiteks booking.com tohutu menu järjest vähem raha siinsetele hotellidele.

Ebavõrdsus on suureks probleemiks riigi sees, aga järjest enam ka riikide vahel. Digiajastu loob vertikaalsed raha puurtornid, kus Silicon Valley edukad korjavad vertikaalselt üle ilma miljardeid kokku. Nad on kogu maailma lemmiklapsed, nagu iga revolutsiooni võitjate käilakujudele kohane. Tehnoloogiahiidude juhtidega armastab pildi peal olla iga sotsiaalmeedia ajastu riigijuht. Neile kuulub ka peavoolu meedia lõputu, ja olgem ka ausad – teenitud austus ja imetlus. Kuid kahjuks on neid liialt vähe, et tagada kogu elanikkonna ühtlaselt jaotuv heaolu kasv. Samas konsolideerumise võidumarss on jätkuv. Meie lõunanaabrid olid iseäralik rahvas, kelle kodumaine sotsiaalvõrgustik draugiem.lv oli veel mõni aeg tagasi populaarsem kui Facebook. Nüüd on hakanud Facebook oma mõjuvõimu kasvatama, ilma et Facebooki peakontoris seda keegi ilmselt isegi väga märkaks. Tehnoloogiaprogressile ei tohi vastu seista, tuleb osata kohaneda.

Me oleme olukorras, kus maailma väärtuslikuma ettevõtte tiitli andis Apple üle Alphabet’ile (Google emafirma) – puhas California siseasi, samuti nagu Euroopa meistrite liiga tiitli jagamine on viimastel aastatel muutunud Madridi linna siseasjaks. Tähelepanu väärivad  OECD maksuideede visioonid, mis paneks ettevõtteid tasuma tulumaksu selles riigis, kus kaup või teenus müüakse. Ehk siis näitlikumalt peaks Google ja Facebook hakkama tasuma Eestis müüdud reklaamilt Eesti maksumääraga tulumaksu meie riigikassase. Tegemist oleks kahtlemata olulise murranguga, mis aitaks riikidevahelist ebavõrdsuse suurenemist leevendada. Ma olen küll suhteliselt noor inimene, kuid kardetavasti minu silmad sellist ajaloolist maksureformi ei jõua ära oodata. Palju käegakatsutavamaid tulemusi annab arenenud riikide ühisrinne maksuparadiiside vastu, mida kasutab eeskätt just nimelt see 1% kõige rikkamast maailmakodanikest. Siseriiklikult peab iga valitsus ebavõrdsusega ise hakkama saama, ja selles kategoorias pole Eesti seis sugugi halb.

World Economic Forumi andmetel oleme jõudnud olukorda, kus maailma elanike 1% kõige rikkam seltskond omab samapalju finantsvara kui 99% ülejäänud kokku. Kui maailmas on peatselt 7,5 miljardit inimest, siis 75 miljonil inimesel on sama palju vara kui 7,45 miljardil inimesel. Selleks, et kuuluda maailma 1% rikkaimate klubisse, pidi pere netosissetulek olema Oxfordi ülikooli andmetel 2012. aastal ühe pereliikme kohta 3 750 eurot kuus. 10% rikaste hulka kuulumiseks piisas 1170 eurosest igakuisest netosissetulekut ühe pereliikme kohta. Kõige markantsem on teadmine, et 2015. aastal oli maailma 62 rikkamail inimesel sama palju vara kui maailma vaesemal 50% ehk kokku 3,5 miljardil inimesel. Füüsikast me teame, mida võib tohutu potentsiaalide vahe endaga kaasa tuua, millise pinge tekitada.

Ja see pinge peab ühel hetkel vallanduma. Me nägime seda teises variatsioonis immigratsioonikriisis, kus Süüria kodusõda ajas miljonid liikvele ja Euroopa ei suutnud oma heaolu kuningriiki sissetulijate ees kuidagi kaitsta. Tänase varandusliku kihistumise jätkumises ei suuda lõpuks ka kõrgeim tuludetsiil oma positsioone kaitsta ning alistumine saab alguse demokraatlikus protsessis ehk valimiskastide juures, kus populistid nopivad ühe võidu teise järel. Häid lahendusi justkui ei ole.

Kõige rohkem teeb muret asjaolu, et varanduslik ebavõrdsus on viimastel aastatel ainult suurenenud. Kui jätta kõrvale korrumpeerunud paariariigid, siis kasvõi näiteks UK-s on esimese kõige rikkama detsiili varanduslik väärtus suurenenud kolm korda kiiremini kui 50% alumise elanikkonna varanduslik seis. Ehk rikkamaks on saanud need, kellel on finantsvara vs. need, kellel seda pole.

Selles nähtuses on oma suur roll mängida keskpankuritel. Kui Lehmani kriisi järgses perioodis kutsuti neid akadeemilise taustaga varjuhoidvaid isikuid “universumi isandateks”, siis nende võlujõud on tänaseks tuhmunud. Peale kogu seda absoluutselt pretsedenditut finantsmeetmete tulevärki, mille märksõnadeks on negatiivsed intressimäärad (sama loogiline nähtus kui tagurpidi sõitev jalgratas), riigivõla kokku ostmised ja Jaapani näitel juba esmased flirdid nö. helikopterirahaga, pole oodatud inflatsiooni enam kuskil näha. Tagatud on börsiindeksite järjepidev kasv ja võlakirjade kukkuvad tootlused, ükskõik, mida ettevõtete tegelikud majandustulemused näitaksid. Ehk siis USA-keskselt väljendades on raha läinud Wall Street’ile, mitte main street’ile.

Kogu arenenud maailm ägab tootlikkuse kasvu puudumise käes. See on fenomen, mida tänaseni on küll püütud, kuid ei ole osatud selgitada. Jääb justkui mulje, et innovatsioonis on saabunud ajaloo lõpp ehk platoo. Või nagu Garry Kasparov on tabavalt maininud, et kui meie vanemad nägid suuri tehnoloogiasaavutusi – inimese jõudmist Kuule, siis meie rõõmuks on jäänud sigade pommitamine oma telefonis. Olukorras, kus laenamine on odavam kui kunagi varem, kasutavad ettevõtted raha rohkem oma aktsiate tagasiostuks kui arenduskuludeks.  Viimase kahe kümnendi ajalugu küll näitab aktsiahindade korrektsioone, kuid need on toimunud tavapärases keskpankade rahapoliitika tingimustes. Täna oleme hoopis teises universumis.

Ebavõrdsus on süvenenud ka palgatöötajate hulgas. Näiteks USA S&P500 juhid teenivad keskmiselt 200 korda rohkem kui sama ettevõtte töötaja. Kõige suurem lõhe valitseb jaekaubanduses, kus töötaja lisandväärtus on madal. McDonalds’i endine juht, Don Thompson, teenis aastas 644 korda enam kui keskmine töötaja. Viimase kümnendi jooksul on reaalsissetulek kasvanud kõige kiiremini IT-töötajatel – ei mingit auhinda neile, kes selle ise ära arvasid. Samas tehasetöötajatel ja madala lisandväärtusega teenusettevõtete töötajate ostuvõime on langenud. Viimaseid on arvuliselt selgelt rohkem kui IT inimesi. Peamine küsimus ongi, kuidas tagumisi järgi aidata, mitte esimese osa hoogu maha pidurdada. Ei saa muidugi unustada, et valimistel on meil kõigil üks hääl. Arengutempos mahajäänud elektoraat eelistab lihtsaid lahendusi, mis oleks midagi muud, kui need, mida poliitkorrektsuse needuses vaevlev eliit suudab sõnastada.

Tulles tagasi finantseerimise juurde, siis hetkel ahistatakse kommertspankasid ühelt poolt keskpankade poolt negatiivsete intressimääradega ja teise käega valitsuse poolt keeratakse peale regulatsioone. Oma klientidega suheldes näevad pangad väga madalat erasektori laenunõudlust ehk kümnendeid kestnud kuhjuva erasektori võlatasemega majanduskasvu loomise hegemoonia on jõudnud tupikusse. Võlakasv ei ole muud kui ostuvõime laenamine homse arvelt. Aga kui see koguvõlg on kasvanud globaalselt liiga suureks ning ei võeta uusi laene, peatub ka majanduskasv. Probleemiks muutub olemasolevate võlgade teenindamine, mida tavapärases intressikeskkonnas, mitte tänases null intresside juures, on järjest raskem ettekujutada. Chicago koolkonna poolt loodud monetaardistsipliin tuleb ka akadeemiliselt ümber sõnastada. Need Nobelit väärt tööd ootavad veel kirjutamist. Tähelepanuväärne on teos on antud kategoorias loomulikult Thomas Piketty “Kapital 21. sajandil”, kuid tema kasutatud teaduslik metoodika on tänaseks juba auklikuks tulistatud.

Kui me peaksime tõesti mingi ime kaudu nägema inflatsiooni kiiret tõusu kiduvas majanduskasvu tingimustes, ei suudaks ettevõtted ja majapidamised iialgi välja kannatada sellist baasintresside tõusu, kui see oli näiteks 1980ndatel Ameerikas, kus Paul Volckeri juhtimise all tõstis USA Föderaalreserv baasintressi taseme 20%ni. Pigem peaksime küsima, et kuidas me saame hakkama siis, kui baasintressi tase on näiteks 5%. Eurotsoonis oli see selline viimati 2008. aasta suvel. Maailmas on võlga lihtsalt ladestunud liiga palju. Nii nagu liigne kehakaal takistab inimest kiiresti liikumast, takistab liigne võlatase majandusel kasvamast.

Ainuke, mida me maailmas hetkel näeme on võlg, ja veel rohkem võlga.

McKinsey andmetel on maailma koguvõlg kasvanud alates 2007. aastast 57 triljoni dollari võrra, ning ükski maailma juhtiva majandusega riik pole suutnud oma võlga vähendada. Võlakasvu tabelit juhib just nimelt valitsuste võlataseme juurdekasv (9,3 triljonit), millele järgnevad ettevõtted 5,9 triljoniga 7-aastase perioodi jooksul. Kui mitmed riigid sisenesid Lehmani järgsesse kriisi madala riigivõlaga, siis finantssektori kahjumid kiirelt riigistati (olles eelnevalt kasumid jätnud muidugi erasektorile), ning see ladestus kolossaalses riigivõla kasvus. Kui Iirimaa riigivõlg oli 2007. aastal 24% SKTst, siis 5 aastat hiljem jõudis see 120 % SKTst. Tõsi tänaseks on Iiri riigivõla tase langenud 94%, olles sellega üks eurotsooni keskmikest. Mäletatavasti kehtestasid Maastrichti kriteeriumid riigivõla laeks 60% SKTst. Maastrichti kriteeriumite mahavaikimine murendab selle maja vundamenti, mida me tunneme Euroopa Liidu ühe suurema eduloona – euro projektina. Paremini ei läinud ka Lätil, kus majandusbuumi aegne fiskaalse vastutustunde puudumine, segatuna Parexi pankrotiga, moodustas kokku kiire riikliku võlakasvu kokteili – alla 10% SKTlt 2007, ca. 45% aastal 2010. Olukorras, kus näiteks Jaapanis müüakse rohkem täiskasvanute mähkmeid kui laste omi – demograafiline pilt on lihtsalt sedavõrd halb,  on tänaseks kuhjunud riigivõla tagasimaksmine selgelt teoreetiline, mitte praktiline küsimus. Kogunenud võla teenindamine on see-eest objektiivne reaalsus, mida ilma nullintressi keskkonnata on järjest keerulisem ette kujutada.

Võib küsida, et kaua suudavad keskpankurid kaitsta oma apoliitilisust olukorras, kus nad ei suuda tagada oma hinnastabiilsuse mandaadi täitmist, hoides inflatsiooni 2% juures, vaid luues uusi varahinna mullistusi maailma finants- ja ka kinnisvaraturgudel. Ega varsti enam ei suudagi, kuna riigi võlakirjade nullintressimäärad tunduvad ühe enam loomuliku inimõigusena. Kui 10-aastase riigivõla määrad tõuseks tagasi kriisieelsele tasemele, rööviks see intressikuludena riigikassadest miljardeid, mille teenindamiseks on vaja emiteerida uut võlga. Lõpuks peaks ju küsima, et mis on lahendus? Kas uus Bretton Woodsi laadne kohtumine, mille eesmärgiks pole seekord vahetuskursside fikseerimine, vaid võlgade riiklik maha kirjutamine või siis revolutsioon? Kui viimane, siis loodetavasti valimiskastide ääres, mitte tänaval.

Allikas: poliitika.guru

Pane tähele!

Viljar Arakas astub üles Äriplaanil, mis on Eesti suurim majanduskonverents.

Äriplaan toimub 28. septembril ja seal esinevad mõjukad ettevõtete omanikud, teiste seas Graanul Investi omanik Raul Kirjanen, transpordiärimees Hugo Osula, investor ja ettevõtja Jüri Mõis, värske TOP 100 võitja ja AdCashi juht Thomas Padovani ning finantsanalüütik ja Astri Grupi osanik Eve Kirs.

Äriplaanile saab registreeruda siin.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. August 2016, 13:32
Otsi:

Ava täpsem otsing