Presidendiks pürgijate Nigeeria kirjad

25. august 2016, 12:45
Ahto Lobjakas
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160825/OPINION/160829823/AR/0/Ahto-Lobjakas.jpg

Kolumnist Ahto Lobjakas valgustab presidendikaadid läbi kuni sisimani, luukeredeni.

Eestis pole olnud ligilähedaselt nii populistlikku presidendikampaaniat kui praegune. Kandidaatide arv võib olla võrreldav 2001. aastaga, aga seda täiesti uues kontekstis. Kriisid, mis vaikselt on põimunud globaalseks vastuhakuks globaliseerumisele, on protestist teinud poliitilise peavoolu. Trump ja Brexit on osa samast reaalsusest, milles Eestigi presidendikandidaadid lubavad riigi uueks luua või vähemalt rahva õnnelikuks teha.

Käib mäng galeriile, nagu öeldakse inglise keeles. Kuigi Eesti presidendi valib kas riigi- või valimiskogu, tehakse palju kampaaniat rahvale. Kuigi taunitav, on selline proportsioonitaju puudumine üheks kriteeriumiks terade eraldamisel sõkaldest. Populism, eriti ilma realistliku ja mõistliku programmita, on kui Nigeeria kiri. Midagi head sealt loota pole.

Missugune ta peaks olema?
Nigeeria kandidaatide väljasõelumiseks pakuksin allpool paar mõtet. Esiteks, nagu osutatud, kandidaatide jutu tuumakus ja asjakohasus. Siia kuulub vältimatult kandidaadi kontakt tegelikkusega. Kui ta arvab, et presidendi valib rahvas, pole tal (täna) Eesti presidenditoolile asja.

Teiseks on tundmatu tuleviku prognoosimise asemel mõttekas vaadata tuttavasse lähiminevikku. Viimased kümme aastat on Eestile andnud ühe presidendikogemuse. Sellest ei ole keeruline järeldada, et järgmine president peaks olema (a) vaba avaliku suhtlusvõimega (nagu seda olid eri moel Meri ja Rüütel). Ta peaks (b) omama ühiskonnas reaalset autoriteeti. Tema sõnal peab olema kaalu – ilma, et tuleks tagasi langeda külakösterlikule tseremooniaalsusele 21. sajandi sotsiaalmeedia setting'us. Lõpuks, (c) peaks järgmine president käima omaenese sõnade järele.

Personaalse eetika terviklikkus – see, mida inglise keel tunneb integrity mõiste all – on viimase kümnekonna aasta jooksul muutunud otsustavaks poliitilise autoriteedi allikaks karisma kõrval (vt Sanders vs Trump, Corbyn vs Johnson). President peab olema eeskujuks: vähem oma isiklikus elus (mis on ikkagi privaatne), massiivselt oma avalikus tegevuses. Siia kuulub riigi raha kulutamine, aga ka muude hüvede nautimine ning viimase kümne aasta näitel hoidumine variriiklikust voluntarismist avaliku sektori kaadripoliitikas. Eetilise defitsiidiga president nõrgestab ühiskonda ja seeläbi riiki.

Kolmandaks: kompetents. Tänased kandidaadid kõiguvad Scylla ja Charybdise vahel, millest üheks peetakse välispoliitilist virtuoossust ja teiseks rahva ühendamist. Üheks kandidaadi enda esmaseks kompetentsinäitajaks peaks olema võime mõlemat inimkeeli seletada ja analüüsida. Kumbki on oluline, aga mitte absoluutse võimena. Nad on presidendilt nõutavad seguna, mille moodustavad kogemus, õppimisvõime ja isiklik sarm. Kõige kõrgema tasandi välispoliitilised kontaktid toimuvad alati etteantud jutupunktide najal ning meie üha ebakindlamas maailmas on nö isiklik puude üha olulisem. Mõistlikult kompetentse riigipea vahetu siirus ja sarm kohtumisel tähtsa kolleegiga trumpab üha enam formaalse asjatundja kange pompoossuse. Pingevaba avalikku suhtlust või isiklikku veenmisjõudu samas pole võimalik õppida, ükskõik kui palju rahvast ühendada lubatakse.

Üks on teistest peajagu üle
Tänaste kandidaatide seas ideaalset pole ega saagi olla, kui tõe kriteerium on praktika. Siim Kallas on teistest pea kõrguselt üle oma Euroopa-kogemusega, kuid on selge oht, et ta muudaks Kadrioru samasuguseks vandliluust torniks, nagu seda oli Brüssel. Luukered kapis, kujuteldavad või mitte, ajavad Kallase pingesse ja tal puudub võime meedia tormiseid vesi rahustada. 2014. aasta märtsiga võrreldavat taganemisteed aga presidendiametis pole.

Marina Kaljurand on ja jääb tundmatuks suuruseks. Diplomaadina on ta aastakümneid „oma riigi eest valetanud“ (kasutades klassikalist määratlust). Muidugi on see ülekohtune, eriti arvestades tehtud töö välist kvaliteeti, kuid faktiks jääb, et oma intellektuaalselt haardelt on ta tabula rasa. Me ei tea temast piisavalt – ja see, mida nüüd teame, osutab teatavale populistlikule labiilsusele.

Eiki Nestor paistab toreda ja vahetu inimesena, kel on arvestatav poliitiline kompetents, kuid kripeldama jääb küsimus: kus ta on siiamaani olnud? Mingi ambitsioon ja väljapaistmine peab presidendil olema. Mailis Reps on loetelu must hobune: kõrgintellektuaali pretensioonita vahetu ja asjaliku moega nooremapoolne karjääripoliitik. Allar Jõksil on täiesti puudu see, mida Kallasel on ülikülluses: kontakt Euroopaga. Ta iseseisvus on kõige problemaatilisemat laadi: oportunistlik. Mart Helme üritab taastada otsekontakti hukatuslike 1930. aastatega ning tal puudub igasugune isiklik integrity. Jääb Urmas Paet, kelle vaated on avarad, kogemus lai ja olemas isegi common touch – aga kelle otsusekindlus on rasvase küsimärgi all.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. August 2016, 12:44
Otsi:

Ava täpsem otsing