Presidendivalimised pealtvaatajale

Kallas, Kaljurand, Reps, Jõks, Nestor ja Helme – kes neist saab presidendiks? Selleks tuleb kõigepealt mõelda presidendi rolli ootustele.

Ootused presidendile on nii siseriiklikud kui ka väljapoole suunatud. Sellest vaatepunktist on välispoliitikas nõrkadel nagu Jõks puudusi, mida nad peaksid suutma tasakaalustada siseriiklikult olulisega.

On võimalik, et nüüd on see kord, aga vaadates riigikogu liikmete soolist tasakaalu ja valijameeste üldist konservatiivsust, siis kardan, et Repsil ja Kaljurannal on raske murda seda klaaslage. Mõni asi muutub aeglasemalt, kui tahaksime.

Nõrkustest rääkides, Helme puhul takistab ta äärmuslikkus siiski väljavalituks saamist. Presidendiks tahetakse enamasti kedagi, kes suudab kokku tuua eri pooled, olemata ise selgelt ühega seotud. Kallasega tuleb viimasel valiku tegemisel kindlasti üles tema minevik, ja siin on juba pigem küsimus usus, kas läbipaistmatus teatud küsimustes on õigustatav või mitte. Nestori mure on omakorda see, et sotsidel sisuliselt ei ole midagi vajalikku Reformile ja Keskerakonnale anda – peale hirmu teiste kandidaatide ees. Jõksi seisukohad abordi või samasooliste suhete reguleerimise kohta võivad panna ta toetajaid kõhklema, kuid, arvestades et enamiku liberaalsete vaadetega inimestest on ta praeguseks niikuinii kaotanud, ilmselt siiski mitte hülgama.

Nestoril on edumaa riigikogu esimehe kui erakondade vahelise tasakaalu hoidjana, kuid poliitilises võitluses, mis presidendi valimine tegelikult on, ei ole tal praegu piisavalt toetajaid. Parima võimaliku presidendi leidmise asemel oleme pealtvaatajad kompromissis, kus ühtede või teiste väärtuste puhul peame silma kinni pigistama. Favoriit Kallas või väljakutsuvalt käituv Jõks oleksid mõlemad kohusetäitjad, kellele viie aasta pärast otsiksime asendust. Jõksi asemel valiksin siin Kallase, sest tema nõrkused on vähemalt teada ja üllatusi ei tohiks enam tulla, lisaks ei jookseks presidendil mööda külgi maha ka Euroopa Komisjonis omandatud sidemed.

Sisuliselt tuleks aga mõelda selle peale, et 2021. aastal valitaks president, kes suudaks innustada, ühendada ja kanda välja ootused – sest mitu kompromissi järjest võivad viia presidendiameti kaotamiseni. Ameti kaotamine aga ei kaota ootusi, mis võivad kriisiolukorras koonduda ümber isikute, kelle suhtes on säilinud austus. Sedasorti institutsionaalne tasakaalustamatus on aga oht põhiseadusliku korra püsimisele.

Autor: Siim Tuisk