Miks küsis Trad.Attack! EASilt toetust?

Mis on aga selle kõige taga? Töökus, tahtejõud, ambitsioon, erilisus, innovatiivsus, õnn. See on päris hea kombinatsioon, millest aga lõpuni ei piisa, sest mängu tuleb raha. Vaatamata edule ja tuntusele Eestis oleme välismaal veel täitsa tundmatud. Eesti on väike, siin on lihtne pildile tulla ja eristuda, aga välismaal on meiega konkureerimas sadu teisi bände. Väga palju festivale pakub esinemisi, aga tingimusel, et sõiduraha leitakse ise. Kuidas siis käituda? 

Esiteks on juba super hea see, et meie muusika on huvi tekitanud ja meid kutsutakse esinema. Nüüd on meil kaks valikut: Variant A: ei lähe. Aga samas on minek viis, kuidas hakata koguma välispublikut ja ennast rahvusvahelisel tasandil näidata. Variant B: küsime juurde toetusi. Nii me siis tegime – istusin pillimängimise kõrvalt tunde arvutis ja küsisin toetusi Eesti Kultuurkapitalilt, Eesti Esitajate Liidult, Eesti Kultuuriministeeriumilt, Eesti Muusika Ekspordilt, Eesti Autorite Ühingult.

Ja see oli kõige õigem otsus! Sest meie esinemistest hargnesid edasi uued esinemised, saime uut publikut. Nüüd kui vaadatakse kodulehelt meie varasemaid esinemisi, siis on seal juba päris palju festivale, mis teiste organiseerijate silmis annab mingisuguse garantii. Lisaks tegi välismaal esinemine meid ka kodupublikule atraktiivsemaks. Sama lugu oli Draakonitega: Eestis hakati neid rohkem armastama, kui nähti, et välismaal läheb neil edukalt.

Loomulikult meeldiks meile olla A-kategooria bänd, festivalide peaesineja, nõuda oma tingimusi ja mitte loota toetustele. Selleks kõigeks on vaja lihtsalt veidi veel aega, tallata rada ja käia festivalidel ja näidata ennast rahvusvahelises muusikamaailmas. Keegi poleks kunagi arvanud, et Eestist ükski folgibänd nii kiiresti ja nii kaugele jõuab. Aga meie jaoks on see alles algus, sissejuhatus. 

Võtmesõnaks on showcase- ehk esitlusfestivalid. Nii me saime ka oma esimese agendi, esinedes Tallinn Music Weekil. Need on festivalid, kuhu kutsutakse kokku muusikatööstuse esindajad: festivalide korraldajad, agendid, mänedžerid, plaadifirmad jt. Bändile antakse aega 20-45 minutit, et ennast parimast küljest näidata ja tõestada, et nad suudavad teha rahvusvahelist karjääri. Igal esitlusfestivalil on eri delegaadid ja eri sihtturud, seega tuleb neid teha palju. Lisaks tahavad mõned delegaadid sind näha mitu korda ja esitlusfestivalid on muusikute võimalus.

Kuid seal on oma aga, sinna ei saa lihtsalt minna ise kui tahad. Esitlusfestivalidele peab kandideerima koos sadade teiste bändidega. Loomulikult on seal valikute taga ka palju isiklike suhteid ja soovitusi. Selleks ongi olemas agendid, kellega ka meie koos töötame. Kui sa osutud valituks, siis tuleb kohale minna ja teha vägev kontsert. Aga….kõik kulud tuleb ise maksta: lennupiletid, majutus, viisad, kindlustus. Ja loomulikult ei saa selle eest mingit tasu. Kui saad selle kinnituskirja esitlusfestivalilt, siis see on selline magushapu rõõm! Ühest küljest tohutu õnn, et just sina osutusid valituks ja saad selle võimaluse. Ja teisest küljest tuleb murepilv: kust leida raha.

Sellel kevadel, kui saime aru, et meil on võimalus saada mitmele tippesitlusfestivalile, mõistsime, et nüüd on käes meie võimalus teha järgmine hüpe. Samas mõistsime, et peame lahendama kuidagi raha küsimuse. Eelmainitud organisatsioonid ei oleks nii suurt toetust meile andnud ja siis kuulsin EASist. Otsustasin katsetada ja istusin neli päeva arvuti taga taotlust kirjutades. See oli tohutult raske, samas mul on hea meel, et see töö pidi olema nii põhjalik, sest see pani tõesti  mõtlema, mida ja kuidas me tahame üldse saavutada.

Pärast taotluse esitamist tundsin, nagu oleks teise magistritöö kirjutanud. Ja siis tuli kohtumine EASi inimesega. Ja otsus, et saime toetuse! Ma olin nii õnnelik, sest sain aru, et keegi teine on mõistnud meie töökust ning näeb meis potentsiaali ja see on meie võimalus välisturule murda.

Meediakajastusest võis jääda mulje, et me saime suure portsu raha oma arvele. Tegelikult see nii ei ole. Esiteks peame need kulutused kõik ise tegema ja esitama aruanded, mis tähendab, et kontrollitakse iga meie liigutust. Teiseks peame ise investeerima üle 20 000 euro, mille kogume kontsertidega. Saan aru, miks see taotlus nii põhjalik on – selleks, et panna taotlejaid ise aru saama, et kas sa lihtsalt unistad või suudad ka oma tegude taga seista. Ja kui avastasime, et on selline toetus olemas, siis saime aru, et see on täpselt meie jaoks. 

Miks peaks toetama kellegi väliskarjääri? Esiteks ei saaks me teha Eestis suuremat karjääri, kui meil praegu on. Mõned suured kontserdid aastas, mõned albumid – aga Eesti on nii väike, et me ei hakkaks sellest kunagi ära elama. Seega saab meie suund olla väljapoole. Sama küsimuse esitas ka EAS oma taotlusvormis ja mul ei olnud raske seda täita.

Meie edukad välisesinemised toovad tähelepanu ja positiivset kuvandit Eestile. Meie ambitsioonikas master-plaan (esineda igas maailma riigis) on juba pälvinud tähelepanu ja huvi ka korraldajates ja välisajakirjanduses. Kuna paljudel festivalidel oleme esimene Eesti bänd, siis meie esinemised tekitavad huvi Eesti muusikas ja avavad uksi ka teistele muusikutele. Pikaajalises perspektiivis toob see kasu Eesti majandusele, sest esitlusfestivalid viivad edasi festivalideni, mis viivad edasi suuremale tuntusele, mis omakorda viib edasi võimalusele saada suuremaid tasusid, mille pealt omakorda maksame maksud Eesti riigile. Oleme nagu Eesti visiitkaart, mida rohkem uksi me avame, seda rohkem tähelepanu saab ka Eesti. 

Kuidas tulemuslikust mõõta? Reaalsed tulemused tulevad umbes pool aastat pärast esitlusfestivalidel esinemist. Siiani oleme igal festivalil esinedes saanud uusi pakkumisi. Loodame, et see nii ka jätkub ja pärast seda 1,5 aastat ei ole meil vaja enam toetusi küsida.

Loomulikult ei ole absoluutset garantiid. Meie saame anda endast maksimumi – arendada oma tehnilisi võimeid, artistlikust, kirjutada muusikat, genereerida atraktiivseid ideid. Ja seda me ka teeme. Lisaks see tunne, et keegi sind toetab ja sinusse usub, motiveerib olema oma lubaduste, unistuste ja tegude vääriline.