Kuulge, viripotid

Täpselt veerand sajandit tagasi lõpetasin ma gümnaasiumi ning rõõmustasin, et pingelised jõupingutused iseseisva Eesti Vabariigi loomisel olid andnud soovitud tulemuse. Inimesed olid nõus sööma kartulikoori, et oma riigis vabalt majandada. Oli olemas usk ning veendumus, et tugeva tööga suudame jõukamatele maadele ajapikku järele jõuda.

Maailm oli äkitselt muutunud ja elu paistis kõverpeeglis. Nõukogude ajal oli inimestel raha, aga selle eest polnud suurt midagi osta, sest kaubandusvõrgus haigutas tühjus. Vaba turumajandus tõi suured kaubandusketid, mille letid olid kaubast lookas, kuid paljudel inimestel polnud esialgu nende ostmiseks raha. Kui varem tuli auto ostmiseks esmalt hankida autoostuluba ning ajalehtede tellimiseks tuli öö otsa järjekorras oodata, siis nüüd lubasid atraktiivsed reklaamid osta nii mitu sõidukit, kui rahakott välja kannatas, ning kirjastused peibutasid potentsiaalseid lugejaid üha uute sooduskampaaniatega.

Elu Eestis ja meie ümber on selle aja jooksul väga palju muutunud ning nii mõneski valdkonnas on maailm justkui pahupidi pöördunud. Veerand sajandit tagasi olime me Eestis kõik kohutavalt vaesed, aga silmanähtavalt õnnelikud. Täna on keskmise eestlase elatustase kõigi aegade kõrgeim, kuid me oleme kibestunud ja viriseme mõttetute pisiasjade pärast.

Kui varem jäeti pahandust teinud laps karistuseks tuppa koduaresti, siis nüüd kupatatakse koerust teinud rüblik arvuti või teleri tagant õue! Täna on meil uhked staadionid, hallid ja kergliiklusteed, kuid internet ja kaubanduskeskused on noorte jaoks palju popimad veel. Kui varem käisid lapsed jala koolis, siis nüüd veavad amatöörtaksojuhtidest vanemad nad autoga hommikul ja õhtul otse treppi. Eksponentsiaalselt leviv inimeste ülekaalulisus on kujunemas ühiskonna üheks suurimaks probleemiks.

Väga suured uperpallid on viimase veerandsaja aasta jooksul toimunud majanduses. Riike, mis ei pidanud Euroopa Liidu eelarvereeglitest kinni, karistati varem karmide meetmetega, mis reeglina tähendas patustaja jaoks mitme olulise projekti külmutamist. Praegu on meil paberil küll karistused kirjas, kuid reaalses elus ujutatakse usaldust kuritarvitanud riik sageli hoopis lisarahaga üle. Kui möödunud sajandil lasti firmadel pankrotti minna, et riigid püsiksid, siis nüüd on vastupidi. Riigi sekkumine majandusse toimub mahus, mida pole kunagi varem nähtud.

Keskpankade majanduspoliitilised otsused on pea peale pööranud ka finantsturgude normaalsed toimimisreeglid. Korralik analüüs annab aktsiaturul vähe villa, sest aktsiate hindu suunavad lühiajaliselt mitte firmade fundamentaalnäitajad, vaid uudised üha uutest stiimulmeetmetest.

Halbu makromajanduslikke uudiseid tervitatakse investorite poolt ovatsioonidega, kuna see annab lootust uutele abipakettidele. Kui varem osteti aktsiaid kasvu ja võlakirju nende oodatava tulumäära pärast, siis praegu on seis risti vastupidine. Aktsiaid soetatakse seetõttu, et nende dividenditootlus ületab võlakirjade intressimakset. Võlakirja ostmisel vaadatakse sageli läbi tumedate prillide nende miinusmärgiga oodatavat tulumäära ning loodetakse hinnakasvu, millele peaks tuule purjedesse puhuma keskpankade poolt veelgi alandatavad intressid. Seega ostetakse tänasel päeval paljusid võlakirju nagu tooraineid ning loodetakse, et äkki õnnestub need lähitulevikus mõnele uuele lihtsameelsele ostjale veelgi kõrgema hinna eest maha müüa.

Taolised finantsinnovatsioonid on suurima löögi alla pannud säästjad. Kui varem teenisid hoiustajad tarbimise edasilükkamise eest intresse, siis tänasel päeval tuleb institutsionaalsetel investoritel juba raha hoiustamise eest peale maksta. Olukord on absurdne ja igasuguse talupojaloogika vastane.

Drastilised muudatused on viimaste aastate jooksul toimunud ka laenuturul. Kui viimase suure finantskriisi ajal aastal 2008 süüdistati panku klientidele liiga kergekäelise laenamise pärast, siis tänasel päeval laenatakse ka eraisikutelt ilma igasuguse tagatiseta ühisrahastusplatvormide kaudu ning hingehinnaga intressiga laenajaid kutsutakse ajakirjanduses tunnustavalt investoriteks.

Nii nagu inimene ei suuda lõputult pea peal seista, ei suuda seda ka maailm. Pikast pea peal seismisest võib esmalt küll pilk üsna ähmane olla, kuid õige pea selgub, et märksa kindlam on siiski edasi liikuda kahel jalal, pea püsti ning sirge seljaga.