Presidendikriis

07. september 2016, 07:45
Ahto Lobjakas
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160907/OPINION/160909846/AR/0/Ahto-Lobjakas.jpg

Mis on presidendivalimistel päriselt kaalul, näitab kolumnist Ahto Lobjakas.

President kui institutsioon on kriisis. Kunagi varem pole presidendivalimiste jõujooned nii täpselt kattunud parteidevaheliste (ja -sisestega). President kui erakonnaülene institutsioon on rohkem kui kunagi varem erakondade teha – viisil, mis üha enam kattub viimastele omase valgustpelgava modus operandi'ga. Presidendivalimised on praegu see fookus, millesse koondub võitlus võimu pärast Reformierakonnas – mis on oma korda võitlus valitsusvõimu pärast riigis.

RE kandidaat on Siim Kallas, kinnitatud juhatuse poolthäältega 12-2 pärast riigikogu kolme tulemuseta hääletusvooru. Marina Kaljurand on pealtnäha võrrandist eemaldatud. Ometi on pinged ilmsed ja nähtav osa erakonna sisedemokraatiast ei toimi. Kallas on võtnud n-ö printsipiaalse joone, ähvardades tõrkujaid parteipuhastusega. Torke peamine sihtmärk saab olla vaid Keit Pentus-Rosimannus, Kaljuranna prominentseim toetaja, kes olemasoleva teabe valguses on kaua esindanud erakonnas tegelikku võimu omavat tuumikut, mille kontrollijaiks peetakse omakorda Rain Rosimannust ja Kristen Michalit. Toimuv toob üha selgemalt esile peaminister Taavi Rõivase võimupositsiooni näilikkuse. Ühelt poolt peab ta kaitsma Kallast partei ametliku valikuna, teiselt poolt nõuab see avalikku vastandumist erakonna tegelikule jõukeskmele. See on võimatu ülesanne ja pole ime, et Rõivase avaldused ilmestavad Orwelli dictum'it, mille kohaselt poliitiline retoorika on mõeldud andma tahket kuju lõõtsuvale tuulele.

Kuidas kustub Kallase lootus

Rõivase abitus varjab seda, mis tegelikult toimub – mis on langemas üha paksema kamuflaaži alla. Siia kuulub Kaljurannast edukalt loodud kuvand ohvrina ning tema toetajate kuvand RE mässajaina. Kaljurand on kahtlemata rahva seas populaarne, aga reaalsuses on ta praegu partei „tagatoa“ valik (marionetina või mitte), samas kui Kallas koos tütre Kaja Kallasega on aastaid olnud need, keda võib kirjeldada siseopositsioonina. Tänane silmamoondamistrikk on saanud vajalikuks tulenevalt RE „tagatoa“ väärkalkulatsioonist, millega Kallasel lasti kogemata oma hetkel prominentsesse positsiooni tõusta. Kestvat jõudude vahekorda arvestades ei saa Kallase triumf RE juhatuses siiski olla enamat Pyrrhose võidust. Kindlaim osutus sellest on Rõivase kiire distantseerumine Kallasest viimastel päevadel. Rõivas on hukka mõistnud nii Kallase rünnaku Pentus-Rosimannuse suunas kui ka sisuliselt öelnud, et Kallas peab valimiskogus toetust otsides hakkama saama oma käe peal.

See ei saa tähendada muud kui Kallase lootuste kustumist valimiskogus. Esiteks kaotab ta hääli RE enda fraktsioonist. Kui uskuda Valdo Randperet, poleks Kallas ilma Kaljuranna toetajateta vajalikku 21 häält riigikogus ülepea kokku saanud. See klapib kulissidetaguse infoga, mille kohaselt Kaljurannal ja Kallasel on fraktsioonis toetajaid võrdselt, ülejäänud 10 ootavad käsku kõrgemalt. Olulisemaks kujuneb siiski olm, et RE valimistehnoloogiline võimekus on senise, Kaljuranna taga oleva tuumiku käsutada. Kui see valimiskogus Kallase kasuks ei rakendu, pole RE ametlikul kandidaadil mingit šanssi parteidega mitte- või nõrgalt seotud valijameeste „soos“. Viimase mobiliseerimine on hädavajalik olukorras, kus RE on välistanud diilid kahe teise suure parteilise grupeeringu, Keskerakonna ja IRLiga. „Soost“ häälte võtmisel on REl teiste ees suur edumaa, kuna ta saab valitsuspateina välja anda kattega veksleid.

Kolm võimalust

Võimalikke stsenaariume on kolm. Esiteks, kui RE aparaat valimiskogus ei sekku, jääb „soo“ Mailis Repsi ja Allar Jõksi poliitilise protesti jagada. Suur eelis oleks nii Repsil juba sellepärast, et ta oleks siis RE loomulik passiivne eelistus. Kui Kaljurand end üles seab, läheb RE valimistehnoloogia loogiliselt tema taha, kui ka vaikselt ja kulisside taha. Igal juhul ei toeta see Kallast. Kas sellest piisab Kaljuranna võiduks, on küsitav. Kindlasti piisaks sellest valimisprotsessi torpedeerimiseks ja kogu show’ tagasisaatmiseks riigikokku – esimest korda ajaloos, juba põhiseadusliku kriisina, kus tänase presidendi ametiaega tuleb pikendada. Samade eelduste kehtimisel oleks sama tulemus Kaljuranna mittekandideerimisel valimiskogus – ära ei valitaks kedagi.

Taas riigikogus poleks RE „tagatoal“ midagi lihtsamat kui öelda: "Nüüd on Marina kord.“ Sellise mahhinatsiooni motiiv oleks mõistetamatu eeldades, et Eestile valitakse parimat presidenti parimal (ehk kehtival) moel. See asetub aga teise valgusse, kui arvestada, et kaalul on Rõivase positsioon peaministrina. Kui Kallas võidab, väljub Rõivas loost suure strateegina. Kui Kaljurand võidab, muutub kõik, mis seni on sündinud, valearvestuseks. See ongi see, mis on presidendivalimistel kaalul – võim riigis ja võim REs. See on ka põhjus, miks presidendivalimiste kord on tänaseks läbinisti düsfunktsionaalne.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. September 2016, 23:28
Otsi:

Ava täpsem otsing